Jälle seisab see poiss
Inglisillal. Seisab.
Narmendavais teksastes,
kolossaalsed kollased lokid
täis lumelitreid.
Kullaketrajad, kullaketrajad
muistsetes Pärnumaa põlislaantes,
veel pole katkenud,
veel kestab teie kedrus!
Kogust “Valitud luuletused” (2003)
leidis Tiina Tarik
Pilt on pärit siit
A. Vähe sa elust tead.
B. Tõsi, kuid niipalju siiski,
et ma tast midagi enam
teada ei taha.
A. Siis juba
liiga palju tead.
Kogust “Valitud luuletused” (2003)
leidis Tiina Tarik
Keeruta, veeruta lehmalõõga
ja päitsenööri punu,
ei ole meil ununud halvad ajad,
head ammugi ei unu:
kui käisime, kuklas kübarad
ja mantli hõlmad maani,
oli vankrivahe meil vorste täis
ja saiad sadasid saani.
Pinguta, linguta koormaköit
ja purjesooti punu,
armsatest aegadest unistame,
hirmsad ei uneski unu:
oh, kuidas meid vaeseid vaevati,
raudu pandi ja võlla poodi!
Ära tunneme sõlmed ja silmused,
mis vähegi seda moodi.
Need metsaküla mehed on madalad
ja seisavad, sääred rangis,
silmad peas nagu sinijärved,
aga hambad on kõvasti tangis.
Kogust “Valitud luuletused” (2003)
leidis Tiina Tarik
Hall, ihnsalt küürus kodukatus
mu roomamisi vaevu sallis;
kuid kõik, mis lapse pihku sattus,
on äraarvamata kallis.
Üks käsi tarest välja tõukas
ja teine juhtis üle õue.
Miks rääkida, mis võõras lõukas
jäi värisema varjat põue.
Kui vahel jalg ka tolmus nõrkes,
öötaeva poole süda karjus;
just enesega kokkupõrkes
suu kõige üle naerma harjus.
Mul hommik lauluks avab huuled,
nii astun valget maantepaela,
pää ümber käivad värsked tuuled
ja rõõm kui käsi ümber kaela.
Ja kuigi kuski luurav saatus
mind nagu pikne jooksult tabaks;
on taeva avar isamaatus
mu mõtte teinud homsest vabaks.
Ning kui ma näeksin kõiki sildu
ka varisemas pihuks-puruks,
siis elu viimast kirjut kildu
veel hulgu vastu huuli suruks.
Ma tean, et iialgi ei leina
mimd turuplatsil uhke sammas.
Mu hauakünkalt maarjaheina
sööb kellamehe vaikne lammas.
Kogust “Valitud luuletused” (2003)
leidis Tiina Tarik
Luuleleid 