Täiesti tavaline tuba. Täiesti tavaline vaade,
tavaline aken, tavaline jää. Akna taga
tavalised puud, üks tavaline kõrvaltänav,
kuurid, katused, lumi, tavaline
inimtühjus. Aga mitte rohkem.
Vaatame nüüd lähemalt. Täiesti
eriline laud; eriline vaip; erilised
raamatud laual, eriline kastike erilise
pudipadiga, erilised käärid, eriline huulepulk.
Erilised riided laiali põrandal: eriline
kampsun, erilised teksad, eriline rinna-
hoidja, erilised sukad. Ja täiesti eriline
voodi, ebatavalised linad, haruldane
tekk, padi, mille sarnast ei leidu
siin ega seal, Tallinnas ega Tartus, ega
seitsme maa ja mere taga. Ainult
siin.
Ja telefon. Ja lamp. Ja väike märkmik.
Kitarr, musta koti sees. Arvuti. Kõlarid.
Paar postkaarti. Midagi veel. Ja kõige selle
keskel täiesti tavaline sina.
Kogust “Kandsime redelit kaasas” (2017)
leidis Tiina Sulg
Karud. Ärkavad üles ja küsivad,
kuhu see lumi küll jäi? kuhu jäi
talv? külm ilm? härmas oksad? Kuiv
koobas kuusikusse kuhjatud risu-
hunniku sees, pehmed väikesed karupojad
tihedasti ema külje all, pikad
mitmeseerialised unenäod, kuhu? Kas
teie hiidlaine ja üleujutus viisid
meie une ära? Nõnda küsivad unetud
karud ja kondavad metsa all
ringi, vesi lirtsumas taldade all, otsides
midagi hamba alla, rüüstates
autosid ja postkaste, et leida mõnd
ajalehte ilmaennustusega. Selle
asemel nad loevad: „Aasta inimeseks valis
toimetus Eesti sõduri Iraagis.“ Mis aasta?
mis toimetus? mis inimesed? kas on
seal üldse karusid? Valige aastaks
Iraagi sõda, valige toimetuseks
Abu Ghraibi vangla, valige inimeseks
unetu karu, eestiks aga valige
pehmed, kohevad, paksud ja valged
mullused lumed.
Ilmunud luulekogus „Talv“ (2006)
Soovitanud Mart Velsker