inimene on inimesele loom
inimene on inimesele taim
inimene on inimesele kala
inimene on inimesele lind
inimene on inimesele inime-
ne kes pole kunagi elanud
aga ta hakkab küllap vist hakkab
kui kord ometi loodud on
Ilmunud kogus “Veel ju vist” (2012)
Leidis Tiina Sulg
vaimustused liiguvad
looklevad ja liblendavad nagu kalad
või liblikad
mis nendega peale hakata
muud kui lasta nad vette lendu
seal nad ujuvad
mahedad ja analgeetilised
jooksevad treppidest üles ja alla
kiljuvad ja tahavad süüa
Ilmunud kogus “Jazz” (1998)
Leidis Tiina Sulg
Karud. Ärkavad üles ja küsivad,
kuhu see lumi küll jäi? kuhu jäi
talv? külm ilm? härmas oksad? Kuiv
koobas kuusikusse kuhjatud risu-
hunniku sees, pehmed väikesed karupojad
tihedasti ema külje all, pikad
mitmeseerialised unenäod, kuhu? Kas
teie hiidlaine ja üleujutus viisid
meie une ära? Nõnda küsivad unetud
karud ja kondavad metsa all
ringi, vesi lirtsumas taldade all, otsides
midagi hamba alla, rüüstates
autosid ja postkaste, et leida mõnd
ajalehte ilmaennustusega. Selle
asemel nad loevad: „Aasta inimeseks valis
toimetus Eesti sõduri Iraagis.“ Mis aasta?
mis toimetus? mis inimesed? kas on
seal üldse karusid? Valige aastaks
Iraagi sõda, valige toimetuseks
Abu Ghraibi vangla, valige inimeseks
unetu karu, eestiks aga valige
pehmed, kohevad, paksud ja valged
mullused lumed.
Ilmunud luulekogus „Talv“ (2006)
Soovitanud Mart Velsker
