Kauksi Ülle “Eesti 100. sünnüpäiv”

Latsilaul

Väiko olli, õs ma näeq,
kiä mul lipu peijo pand’,
kolmõst mamma põllõpailast
sündü mino trikoloor.

Õs ma tiiaq, õt mu maakõ
om nii till’o tõsi siäh,
kivine ja savinõ ja
keväjide mudajärv.

Maid om ilmah tuhandit
ja rahvit mitmit miljonit,
üts om mul õks imäkiil,
üts om mul õks esämaa.

Nii ma nõsta väiko käega
lipukõsõ korgõlõ,
nõsta uma lauluhääle
nii kui oja vulama.

Eesti riik saa vanas 100,
saaguq tõõne sada viil,
jakkuguq viil kolmas sada,
lauluq õks mu imäkiil.

Kogust “ObiNizza” (2017)
leidis Kaie Prangel

Advertisements

Heli Laaksonen “Aeg”

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel
ja katsu olla hästi tasa
et aeg mind üles äi lövaks
ega hakkaks jälle edas minema
ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.

Eile humigu see önnestus;
ma hissisi teki eere alt
ja oli naa vagusi
et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid
mool tulli naar peele
sest ta olli kangest närvis
pürgis mo suhtlite sees
tömmas kapiuksed vallali
kiskus suitsu
ja katsus aega surnuks lüia.

Ta löidis mo löpuks üles siiskid,
kisse jäksab niikau öhe koha peel pikuta.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Lehm ja kask”

Ma taha olla lehm kase all.

Ma’p taha edugas olla.
Ma’p taha arvudid öppida.
Ma’p taha psühhuloogi juure minna.
Ma’p taha seda kirja posti viia.
Ma’p taha töötukassase helista.
Ma’p taha mäleta ühtegi pin-koodi.

Las ma olla lehm kase all.
Viige mo väsin nahk kambri pärandale,
ahju ede.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Öhepeeva”

Istud mo körvas rahvamaja pitka pingi peel.
So külg aa kangest soe
ja kampsuni varrugas satudab mind.
Ma hakka mötlema
et kui sa oleks mo oma.

Kui leheks koos,
sa paneks mo patareilambi pölema
ja ütleks, et kodu vöiks veel teed keeta.

A ma lehe üksi.
Selge see.

Ma joose ede
krädi tee eeres kuuse otsa
ooda.
Kui sa oled seel all
rapuda
okste peeld köik lumed so krae vahele.
Sa klopid
oma hülli
vaadad ülese,
arvad, et tuisk,
naeradad kuusel
kut naljamihel.

Mihel
kinnel jägub armastust
kuusse vimpkadele
jägub seda moolegid.
Ma katsu korra veel.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Rabarbermahl”

Ma’p vöi!
Ma’p vöi!
Teise hing aa hellik
kut kümme muna paberkottis.

Ee vöta naist mei saareld!

Me naiste sammud aa pitkad kut meestel.

Meitel lüiakse höbe läikima liivapaberiga.

Meitel aa padja sees sibulad.

Meitel pestakse hambad mereveega.

Meitel antakse väimihele rabarbermahla
ja sukkur on jüst otsa löppen.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Andreas Kalkun “*** lõivoq lõunõst pääsoq poolõst pääväst…”

LÕIVOQ LÕUNÕST PÄÄSOQ POOLÕST PÄÄVÄST
no ommaq jo amm’kina verskah ja pessetäs kelli
timä koolnuq liha havvakääpäst
om nõsõnuq maq ynnõ elä ku innegi elli

timä eis om templi lõks ja püünüs-
no-kablaq a mua nii künnelde makõhõt haisu
täus su pää ja järvevesi küünüs
su süämehe võitja nii kaotaja tuu kiä sai su

kaala pääle katsk no vaotas huulõq
oo kiä no annas et pääluuh yks vett olõs silmäq
ikku täus ku lätteq võe no kuulõq
ku ämmärdäs vaivatuq süä su luie all külmäh

kogust “Pääväraamat” (2004)
leidis Tiina Sulg

Mari Vallisoo “Riidekapp”

Ullusärk egäss juhuss.
Õnnesärk sünni puhuss.
Raudrüü – juhuss, ku sõtta.
Kõrvega müts, mes põleb,
alate varnast võtta.
Surmakleedi siis aagud.
Pagana koid!
Ei tiä, kes nõnna kavva
tämäda oid.
Ärä sa surmariidid
seessä lahe!
Tahas kedägi – õvven
vilu ja tuba jahe.
Võtas kasvai selle
kõllase pitsillise.
Vana-Loovi viil eegeldäs,
pime ju ise.

vallisooviimane

Kogust “Viimäne vihim” (2013)
leidis Reet Auksmann