Hendrik Adamson “Kas te’i kuule?”

Kas te’i kuule laulu,
tõeste’i kuule?
Kas te’i kuule, ku libluke laulap
ja einakõrreke õiskap?
Näe, puuossa tantsive,
vesi ojan karglep,
tolmuteräkse tee pääl tiirleve.
Nema kuuleve ja laulave üten

lehelibluksege,
einakõrregsege,
samblavarregsege,

sest neil om rõõm oma elust
ja ütlemede ää meel kigest:
päeväst, tuulest ja mullast,
rohiletsest ja sinitsest
Neil om suur rõõm oma rõõmust
ja ää meel oma äämeelest.

Kogust “Om maid maailman tuhandit” (2008)
soovitab Eve Pormeister

Hendrik Adamson “Tonn Kihut”

Ta savipardsild siiva ärä kakas’
ja luuleobesele külge jakas’ –
las lennate!

Läits konnakuuse mõtsa üle nel’lä
all leive vägeveste kurekellä –
las lennate!

Käorüän kusiratsik kähvist lõigas’
pand kangast redsest sukka ämblik, hõigas:
las lennate!

Tonn Kihut, kihute! om ihen suure asja:
näe, tehe odamõts, mis tõstav’ raavi osja.
Las lennate!

Ja kalmus, soetõlu mõõku ihvav’ al’lass.
Tonn Kihut, tõmba oma mõõk ka pal’lass –
Las lennate!

Täis põnt om soldanit, nii laste „põrgutäku“,
na viimäst kõrda päevavalgust näku!
Las lennate!

Las konna mesipuien tetä kärgi
teokarpi tosin pane maruärgi –
las lennate!

Tonn, kihulese siiva sel’läst kakka
ja oma ajodele külge jakka –
las lennate!

ommaidmaailmantuhandit

Ilmunud luulekogus „Mulgimaa“ (1919)
ja hilisemates raamatutes, viimati Hendrik Adamsoni  kogutud luuletuste köites
„Om maid maailman tuhandit“ (2008)

Soovitanud Mart Velsker

Rainer Rahasepp “Mu kuku imä”

Kost kül’ lõhnu tulõ nõnna,
kiä tekk’ tarõ ar’ jo kõrda,
kiä tull’ üles veiga varra,
kiä jo köögih katsõ lavva?

Kiä oll’ halo’ toonu tarrõ,
kiä kuioma jo mõsu pandsõ,
kiä oll’ lämmäst kütnü pliita,
kiä kül’ toimõtas nii hiitra?

Kiä tekk’ asõmõ mul kõrda,
kiä pand’ valmis vahtsõ’ rõiva’,
kiä und valvas, ku ma maka,
kiä and käe, ku maaha sata?

Märgotada’ olõ-õi rassõ,
tiidvä’ höste aga latsõ’,
üts ja ainus ilmah timä,
s’oo om mino kuku imä.

Kogust “Umah keeleh” (2021)
leidis Tiina Sulg

Rainer Rahasepp “Tõõsõl mäel mängitäs pilli”

Kavvõst kuulõ pillimängu,
pill kõlas tõõsõ perve pääl,
viil om varra minnä’ sängü,
jalga kaloska’ om säät.

Astu pillihelü suunah
müüdä kitsast pervetiid,
höste kõrvolõ om kuulda’
setokoori rõõmsat miilt.

Orost alla, orost üles
lää ma üle allika,
joudu tunnõ hinda küleh,
mäest tõisi üles avida.

Inemisi ütekaupa,
mõnõ’ mitmõkõisi kuuh
läävä’ sinnä’, sääl koh lauldas,
makki’ lää, om õdak nuur.

Üte tutva maja man
talo ussõ’ omma’ valla,
sääl, koh külä savvusann,
ma ummi jalgu sinnä’ kanna.

Moro pääl käu kõva kirmask,
pillimiis lask sõrmil kävvu’,
tulnu’ höste tundva hinnäst,
om kõvva tunda seto avvu.

Kogust “Umah keeleh” (2021)
leidis Tiina Sulg

Nikolai Baturin „Mis tulep”

Oh ei ole midägi…
Tuless mete midägi!
Vihma või mõni vistrik
koskile paiga pääle.

Aga ei ole midägi.
Egä tule kedägi.
Tark – oless temä tullu!
Või sõs – kaits ullu.

Noh siski! Tulep õdak
ja üü aig ja lumi ja uni
ja suvi ja tali ja tuli ja veri…
Ääd und, ommukuni!

Kogust „Poolusevaikus vaikusepoolus” (1980)
leidis Tiina Sulg

Nikolai Baturin „*** Üü kõllane ku kärjevaha”

Üü kõllane ku kärjevaha
ja lõhnav nagu einäkaar.
Kuu keset luhta satte maha
ku ammustatu valgeklaar.

Ma paness vastse pastle jalga,
et minnä oless kõbusamp,
ja põõsast murrass pajomalga,
sest kateksi om lõbusamp.

Nii läess ma õkva üle kesä,
et üitskõrd üless leida paik,
kos asup alli kure pesä,
kos kastel sõstraveini maik,

kos üü om kõllane ku vaha
ja lõhnap nagu einäkaar.
Kos kuu kesk luhta satte maha
ku ammustatu valgeklaar.

Kogust „Maa-alused järved” (1968)
leidis Tiina Sulg

Nikolai Baturin „Perspektiiv”

Mis lännu – tuu lännu;
kõrd kaoss jo kik.
Kik puu om kõrd kännu —
sii om tulevik.

Kõrd tuhmi om silmä
ku liisunu lombi;
ja süäme külmä
ku katakombi.

Kõrd mer om vaga
ku umbse järve;
lilli leinave taga
kaotatet värme.

Aig küüdse kõrd aap
planete perra —
Maast uvveste saap
incognita terra:

ei kannate enmb Maa
igijää press’mist —
kaop viimäne Mulgimaa
filosoof-pessimist.

Kogust „Sinivald” (1990)
leidis Ago Pärtelpoeg

Kauksi Ülle “*** Armas aig….”

Armas aig,
olõss ma tiidnü, et sa
mullõ `lille tuut!

Kost mina pidi `mä´rkmä,
et sa `lille
pääle tulõt.

Mis sa imestät,
mul `lätvä’ kõik
vaasi’ `ümbre.

Istu lavva man,
vihasta deboorandi pääle
ja `ümbre.

Joosõ lavva mant
`piigli ette, kae ussõ poolõ
jäl’ `ümbre.

Näet, midä kõkõ
ùutõh `vällä ei mõtlõ.
Sa’ ei tulõ jo’

ilmahki `lillega’…
ja ma’ ajassi nää’ nigunii `ümbre.

Kogust “Kesk umma mäke” (1987)
leidis Tiina Sulg