Andreas Kalkun “*** lõivoq lõunõst pääsoq poolõst pääväst…”

LÕIVOQ LÕUNÕST PÄÄSOQ POOLÕST PÄÄVÄST
no ommaq jo amm’kina verskah ja pessetäs kelli
timä koolnuq liha havvakääpäst
om nõsõnuq maq ynnõ elä ku innegi elli

timä eis om templi lõks ja püünüs-
no-kablaq a mua nii künnelde makõhõt haisu
täus su pää ja järvevesi küünüs
su süämehe võitja nii kaotaja tuu kiä sai su

kaala pääle katsk no vaotas huulõq
oo kiä no annas et pääluuh yks vett olõs silmäq
ikku täus ku lätteq võe no kuulõq
ku ämmärdäs vaivatuq süä su luie all külmäh

kogust “Pääväraamat” (2004)
leidis Tiina Sulg

Mari Vallisoo “Riidekapp”

Ullusärk egäss juhuss.
Õnnesärk sünni puhuss.
Raudrüü – juhuss, ku sõtta.
Kõrvega müts, mes põleb,
alate varnast võtta.
Surmakleedi siis aagud.
Pagana koid!
Ei tiä, kes nõnna kavva
tämäda oid.
Ärä sa surmariidid
seessä lahe!
Tahas kedägi – õvven
vilu ja tuba jahe.
Võtas kasvai selle
kõllase pitsillise.
Vana-Loovi viil eegeldäs,
pime ju ise.

vallisooviimane

Kogust “Viimäne vihim” (2013)
leidis Reet Auksmann

Wimberg “Kodu”

Lapsed eemal rahulikult
oma asju ajasid,
vanemate närvid puhkust
said – nad ammu vajasid.

Aga kaugele ei jõuttud
kohvilauajutuga,
sest et juba õue täittis
keegi hirmsa nutuga.

Püha taevas, mis on lahti –
see nüüd küll ei tõotta head!
“Jan lõi mulle vastu põske!”
hoidis Kati käega pead.

“Aga tema juustest kiskus!”
Jan entt oli õigust täis.
“Pagan võtku!” ütles isa,
vihasena lausa näis.

“Miks normaalselt olla teie
kohe kuidagi ei või?
Miks on ikka kisa lahti?
Mis teil nüüd siis sisse lõi?”

“Mängisime kodu!” nuutsas
Kati, märg kui kastekann.
“Ja siis mina olin emme,
aga issi oli Jan.”

 

Kodo

Võro kiilde ümbre pannu Contra

Latseq iimäl tassakeste
ummi asju aieva,
vanembite närviq puhkust
ummetigi saieva.

A no vaevalt juvva jõuti
edimäne kohvitsilk,
joba koskil kiäki rüükse
nigu kassi küüdsin tsirk.

Pühha taivas, miä nüüt valla –
sjoo ei lupa kuiki hääd!
“Jan lei minnu vasta põske!”
hoitse Kati käega pääd.

“A tä minnu hiussist kisse!”
Jan iks umma õigust ai.
“Pakan võtass!” ütel esä,
peris vihatsõs tä sai.

“Tii küll kõrralikult ollaq
õkvalt sukugi saa-ei?
Käü üts tapõlus päiv otsa!
Määne parm teid jäl´ki sei?”

“Mängsemi jo koto!” nuudsas
Kati, likõ ku iiskann.
“Ma sääl mängun olli emme,
a no issi – tuu oll Jan.”

Ilmunud kogus “Hõõguvad read” (2011)
Leidis Ülli Tõnissoo

Mats Traat “Kuum ilm”

Äidse kooless põvva kätte,
sõna viletsade vormi.
Ägli aidviirde rostitas.

Elkjäss päiv võtt õkva nõrgass.
Pane autu käimä,
lääme järve ojole.

Tii veeren paistuss tõne ilm.
Ku illuss om äelmin tatrigunurm!
Silm peris puhkass pääl.

Enneki järv om kasunu kinni,
vannu tõlkjit täis,
viialdjide mälestusi

Looming, 2010,nr.11
Leidis Ülli Tõnissoo

Mats Traadi pilt on pärit siit.

Jan Rahman “Kõnõtraat”

Väläh külmetäs ja taivast satas lummõ
ütle mullõ uma telehvooni nummõr

hamõ’ ohukõ su säläh prunts om tummõ
ütle mullõ uma telehvooni nummõr

hammõst läbi paistus rõnnakõnõ kummõr
ütle mullõ uma telehvooni nummõr

Sis meil tulõva fiesta’  ja rokksummõr
ütle mullõ uma telehvooni nummõr

Sis ku külmetäs ja väläh satas lummõ
ütle mullõ uma telehvooni nummõr

Luulekogust “Vasõst vask” (1997)
Leidis Auli Käsik

Gustav Adolph Oldekop “Poisikese rõõm talve pärast”

See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv,
kui mõni rahvas mõtleva,
kee külmä hõngu pelgävä.
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv.

Kui ilm, kui kik see ilm
ka tänitäp: Või külm!
sis meie, poisi, kargame
nink hammeväel me mängime.
Kui ilm, kui kik see ilm
Ka tänitäp: Või külm!

Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää:
sis meie, mehe, liugleme
nink jalaravvan jooseme.
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää.

Nii virk kui tuul, nii virk
nink kerge nii kui tsirk,
me hulgan ree pääl istume
nink mäelt sis alla lendäme.
Nii virk kui tuul, nii virk
nink kerge nii kui tsirk.

Sul meess, sul, vana meess,
om hää, kui pada keess.
Sa taren henda peesität
nink kasukaga ehitat.
Sul meess, sul vana meess,
om hää, kui pada keess.

Kui sa, kui oless sa
iks sõber talvega
nii olnu, kui me oleme –
ei puress ta so suguke.
Kui sa, kui oless sa
iks sõber talvega.

Siski, hää esäke,
Jää tarre ennege!
Sa olet kavva elänu
Ning omma keha vaivanu.
Sest nüüd, hää esäke,
jää tarre ennege!

Kui me, kui väljän me
siin rõõmun maadleme,
sis hendäl’ meelde halgata,
et noor sa ütskõrd ollit ka,
et sa ei tõrele,
kui me siin maadleme.


Ilmunud Gustav Adolph Oldekopi luulekogus „Suve õdang“ (1985) ja mitmes kogumikus.
Siin on järgitud antoloogia „Sõnarine“ I köite (1989) redaktsiooni.
Soovitanud Mart Velsker