Mu aknal ämblik võrku koob.
Niit niiti taga ajab.
Meel mõtteist kangastusi loob
Ja aknal ämblik võrku koob.
Vihm tasa väljas sajab.
Kui oleks saabund sügiskuu –
nii võikaks muutund tuuled.
Mul nukralt vaikinud on suu,
sest saabunud on sügiskuu
ja lõppenud kõik luuled.
Nüüd ainult ämblik võrku koob
– nii palju juba valmind!
Võrk mälestusist kurbust toob
Ja ämblik kurbust võrku koob
– kui ilusti kõik palmind!
Kord aias õitses toomepuu
Ja sirelite ahel.
Kuis ununes siis kõik muu
ja õitses ainult toomepuu
kord kunagi meil kahel.
Veel ainult ämblik võrku koob.
On lõputu ta ahel.
Meel mälestusist mürki joob
ning aknal ämblik võrku koob
– koob võrku meie vahel.
Kogust “Teel on kaks otsa” (2009)
Leidis Ülli Tõnissoo
Luuleleid 