Juhan Sütiste “Talihommik”

Ma olin ammu unustanud juba,
et rahu annab taevaserva hõõg,
et talihommik vilistada lubab
ja metsahärmas hingab sügav rõõm.

Tuul uueks tormiks puhkab laante taga
ning valgeid laineid vaikselt kannab nurm.
Silmnäolt käib metsasihis umbne rada,
all jalge vajub lume pehme murd.

On puhkepäeva rahu kõikjal ringi,
ees raiesmiku seisatama jään.
Kriiks kostab metsamaja ukselingilt,
üks eksind puhang riivab männi pääd.

Siis mõne hetke vaatepiiril talub
silm päiksetõusus õhetavat lund.
Ning pikad varjud jooksvad üle palu –
maailm täis põhjamaiselt külma lund.

Ilmunud viimati kogus “Kui tõmbetuul on luuletaja saatus” (1999)
Leidis Auli Käsik

Advertisements