Tead sa seda
võililleõit, mis näeb
juba suht räsitud välja
ning ootab viimast
valulikku hingetõmmet
end puhuma?
Üks tuustak igavesti
kartmas lendu.
Vahel tunnen samuti.
Äkki on luules ka
peidus see viimne
sõnatuustak, mis kartis
end paberile manada.
Säästumarketi prügikasti
kõrval olev tomatikonserv,
ootamas Godot’d.
Kogust “Artokraatia” (2016)
leidis Tiina Sulg
Kui kordaksid oma praegust
päeva terve oma elu,
kui kiiresti haaraksid mõne uue lelu,
et su igavas päevas oleks mingigi melu?
Kui täna oleks kindlalt su viimne päev,
kas võtaksid siis parima oma ajast?
Võibolla lahkuksid oma majast
ja kulutaksid paar sajast?
Kuid äkki lõpetaksid juba selle
“mis-siis-kui”
enesele igapäevaselt korrutamise,
pea norutamise
ja pingsa jorutamise.
Kogust “Artokraatia” (2016)
leidis Tiina Sulg
Ta on tüdruk kelle
energeetilisest väljast võiks luua elektrijaama.
Ma ei tea kuidas ta kõike teeb
ning ma vist ei saagi aru saama.
Noh, laulab nagu kuulaksid
Marie Antoinette’i kujulisi helivõnkeid läbi oma kõrvade.
Arvan, et isegi kui kolaksin
läbi ajaloo ja suurmõrvade
ei leiaks ma vastust, kuidas ta seda teeb.
Aga äkki ta ongi
mõne kauni kuninganna kauge sugulane, ilu tal ju on.
Aga siis jällegi, ei leia, et omasid nad samu kingi
kuna tüdruk pole nii rumal,
peast puudub kroon, kuid
selle trumpab üle ta silmadetoon
mis on sügav kui katkine jakitasku
kust otsid taga oma kõike,
oma puuduvaid lõike
ja elus ette juhtuvaid saatuslikke põike.
Ta on imeli(k/ne) olend, kes põimus
mu hingest üle.
Kogust “Artokraatia” (2016)
leidis Tiina Sulg
Luuleleid 