Lävel ema mõtesse on vajund
nagu hõbedane rannapaju,
pooled oksad maa ja pooled mere kohal,
tuul kord raevuselt, kord leebelt ladvas kohab.
Ema – mõtted üha kaugel merel
poja teedel, kes ta lihast ja verest –
oma südame just nagu pooleks jaotab
Paju õrna hõbevarju veele laotab.
Kogust “Metsõunapuu” (1963)
leidis Eve Pormeister
Päike teritab kiiri
ja veab valgele lumele
musti kriipse.
Nagu lapse käega,
kohmakate varesejalgadega
kirjutab päike
maadkatvale lumekaanele
esimese sõna:
MULD.
Kogust “Metsõunapuu” (1963)
leidis Eve Pormeister
Hall pilvine videvik. Vareseparv
veab väsinud tiibu ja vaagub.
Täistuisatud metsatukk kõledalt harv
ja alasti, lõdiseb raagus.
Kõik rajad on umbes. Kel pesa, on paos.
Tuul ulub ja kasvatab hangi.
Ees silmapiir mustab ja pimedus vaob
ja maailm aheldab vangi.
Kogust “Metsõunapuu” (1963)
leidis Eve Pormeister
Puud ei liigu mets ei võppu
laotab võrku härmatis
sellel võrgul pole lõppu
lättesilmas kirmetis
Talveuni lumerahu
külmahambad säravad
päike maast ja merest lahus
aknad – jäätand ära nad
Hingeaur koob võrgu suule
jalg veab lumme vagu ja
sarnlen härmatanud puule –
rähn seal kukub taguma
Kogust ”Päev on aja aken” (2009)
Birgit Aljaste
Talvest talve olen üksildasem
vaatan mõtlikumalt olen tasem
põdeda ei tahaks inimpelgust –
leida tahaksin vaid endas selgust
käia pikameelselt oma rada
näha mida näengi naeratada
raamatus “Puud varjulised” (1987)
leidis Auli Käsik
Luuleleid 