Berit Kaschan “Loomeresidentuur”

Ei ole vist uimastavamat vaatepilti kui
täielikult väljasirutatud kass
päikeselaigus. Esmaspäeva varahommikul.
Kell tiksub, aga seierid on hangunud,
molekulid hõljuvad laisalt, kõikjal on
kassiune lõhna.

Võiks ju isegi end niimoodi välja sirutada.
Võtta terve puhkus välja kassina
mõne aedlinnas elava vanadaami juures.
Lebada vaheldumisi tema sohval,
tagatrepil ja autokapotil ka.

Kõik ööd veedaksin väljas lõhnu ja
hiiri jälitades, varjude lobisemist kuulates ja
suvalisi kassiasju tehes,
vastu hommikut vupsaksin tagasi tuppa,
värsketest seiklustest väreledes,
läbi distsiplineerivalt kitsa kassiluugi,
otsejoones voodisse oma ei-tea-millest niiskete
käppadega patju sõtkuma
ja magajaile kõrva nurruma.
Nautima seda, kuidas inimesed teevad enda kõrvale ruumi,
magavad imelikes krõnkspoosides, et mulle muljet avaldada.

Ja jäävad mõistvaks ka siis, kui hiljemalt tunni pärast
hakkan sabaga nende nägusid pühkima,
kurguhäälel laulma ja süüa nõudma.
Jah, kõik juba algabki uuesti!
Taas üks tavaline päev, mis ei too ühtki pettumust!

Sellise eluga võiks kiiresti harjuda.
Silmad puhkaksid, analüütiline mõistus ka.
Liigesed saaks heasse toonusesse, enesehinnangu samuti.
Toetuksin ainult vaistule ja tervetele instinktidele,
peaksin seda endastmõistetavaks, et minu eest hoolitsetakse,
et selle nimel isegi natuke võisteldakse, 
et tarmuka näo eest saan kõik andeks,
sest ka mina ise ju olen
üks neid imelisi asju elus, mis on tasuta!

Ja isegi kõige pingelisematel tööpäevadel,
kui pean terve päeva lebama lõpuni väljasirutatuna diivanil
ja teesklema magajat, et segamatult destilleerida kõiki neid
õhus värelevaid sõnastamata jäänud tundeid,
millest inimeste läheduses kunagi puudu ei tule, tean,
et mõjun ikkagi graatsilise, muretu ja
inspireerivana.

Kogust “Täna piisab vähesest” (2022)
leidis Tiina Sulg

autori pilt on pärit siit

 

Berit Kaschan “Vaistlikult”

Ma ju tean, et mu nigelate kingadega,
viledates kuubedes
ja moest läinud kleitides kaitseinglid 
pole ammu puhata saanud.

Nende graafik on häbiväärselt tihe.
Harjumuspärases stressis, süvenevad vaod näos,
pingutavad nad pidevalt,
et hoida ülal taevast,
mille all iga päev
saan mina heituda oma troostitust saatusest
täpselt nii palju kordi, kui ise soovin.

Suurem osa neist enam ei mäletagi,
mis tunne on lennata.
Tiivad on kangeks jäänud.
Nii mõnigi on ülepinge
ja eneseteostusvõimaluste puudumise tõttu
uuesti suitsetama hakanud.
Teine on omandanud sama harjumuse,
lihtsalt selleks, et vahepeal kätt puhata.

osadel on siiski natuke vaheldusrikkam töö —
peatada liikluskeerises autosid,
kui ma jälle foorituld märkamata teele astun, 
või avada uksi,
millest ma lõpuks siiski sisse astuda ei suvatse.

Öösiti rivistuvad nad kõik ümber mu voodi.
Ma ju tean. Kuulen nende pekslevaid südameid
ja palvete pominat.
Aga ma ei vaata kunagi. Häbi on.
Sest aiman,
et neid on kohutavalt palju.

Kogust “Täna piisab vähesest” (2022)
leidis Tiina Sulg

Berit Kaschan “Detsember”

Sahtlid jäid lahti,
kann tulele,
lahtised lehed põrandale,
kohvitassid pesemata.
Jälle.

Kuigi tead, et oleks olnud tarvis
vaadata läbi kõik edasilükatud unenäod,
tuua midagigi kingsepa juurest koju,
naeratus sirgeks seada,
nõtke randmega
juuksedki kammida
ning alles siis heldinult ja pidulikult
näilisele minevikule lips peale siduda.

Aastaid on sul olnud aega
eluga harjuda.
Võiks osata paremini päevakava plaanida.
Kõik ju teavad, et detsember
kogub tuure nagu boolero.
Kui oleksid nutikas,
siis esimestel päevadel ehk taipaksid
pisut sügavamalt sisse hingata.

Ülejäänud aja finišijooneni
läbib viisakas inimene igal juhul
pöidadel ja hinge kinni pidades,
paratamatusele lakkamatult knikse tehes.
Sest see on su viimane võimalus sel aastal.

Auhinnaks on ette nähtud
pilvetagune kuu, saluut,
klaas halvavalt magusat vahuveini,
külluslikult keemilist silmasära ja
metalseid rõõmuhüüdeid.
Natuke värvilist paberiprahti juustesse,
lisaks mõni lembelaul või -lause,
mida lootsid enam mitte kunagi kuulda.

Ning muidugi diplom ja … aitäh osalemast ka.
Kombed on sellised — kõigil on raske,
kõik siiski medalit ei saa.

Kogust “Hommikune vahetus” (2019)
leidis Ulvi Lond

Berit Kaschan “Valestart”

Möödunud nädalal siis lõpuks helistati ja öeldi otse,
et ime, mida olen terve elu oodanud,
jääb juhtumata.

“Teie valitud teekonnale laekus liiga palju taotlusi.
Praegu rohkem ühtki kangelast  ei vajata,”
lausus ninahäälega pooljumal. Kahtlustan,
et kerge kahjurõõmuga.

“Lugesite endeid valesti, ikka juhtub.
Aga nüüd on vist pisut vähem stressi ka?”

Ootamatu taevane eriluba
täita oma elu
eriti lihtsa argipäevaga.

Vabastada juuksed värviliste paelte pingest,
pesta nägu väemaalinguist puhtaks.
Imetleda andunult
silmapiiri ja
piimavahtu oma cappuccino-tassis.

Polegi enam tarvis
olla pidevalt hüppevalmis.
Oodata kutset pulmadesse, kus vett veiniks muuta,
või järveäärsesse kuurorti Hüdraga võitlema.

Imet ei juhtu, pilti ei tehta,
kõik võivad naeratada.

Kogust “Hommikune vahetus” (2019)
leidis Tiina Sulg 

Berit Kaschan “Terve hommik”

koorisime kraanikausi kohal apelsine
ja köök oli naeru täis.
Keegi keetis kohvi,
keegi toppis piipu,
kolmas korkis veini,
neljas nägi silmanurgast tulevikku,
kui viies viimse kergenduspisara
oma pikka seelikusse varjas.
Kuues näris pliiatsit ja luges sõrmeotstelt silpe.
Seitsmes seisis väraval,
süli moone täis.

Poisid olid leiutanud uue grammofoni
ja valanud välja lõpmatult loetavaid plaate,
tüdrukud olid leidnud täiesti uue tämbri
armutõbede raviks.

Päev laulis,
aeg sillerdas
ja ega me tõesti kuulnudki,
kuis millalgi pärastlõuna paiku
naabrimehe ragiseva raadio
realistlik uudisteankur
uussiira murelikkusega teatas,
et veel üks sõda on ära jäänud,
sest juba jälle polnud kedagi lahinguväljale ilmunud
ja et üldse ei tea, mis niimoodi edasi saab,
sest need neetud humanitaarid,
neid lihtsalt ei saa usaldada.
Nad lasevad kõik ärid põhja
ja magavad alati sisse.

Kogust “Ma naeran magades” (2016)
leidis Tiina Tarik