Ma ju tean, et mu nigelate kingadega,
viledates kuubedes
ja moest läinud kleitides kaitseinglid
pole ammu puhata saanud.
Nende graafik on häbiväärselt tihe.
Harjumuspärases stressis, süvenevad vaod näos,
pingutavad nad pidevalt,
et hoida ülal taevast,
mille all iga päev
saan mina heituda oma troostitust saatusest
täpselt nii palju kordi, kui ise soovin.
Suurem osa neist enam ei mäletagi,
mis tunne on lennata.
Tiivad on kangeks jäänud.
Nii mõnigi on ülepinge
ja eneseteostusvõimaluste puudumise tõttu
uuesti suitsetama hakanud.
Teine on omandanud sama harjumuse,
lihtsalt selleks, et vahepeal kätt puhata.
osadel on siiski natuke vaheldusrikkam töö —
peatada liikluskeerises autosid,
kui ma jälle foorituld märkamata teele astun,
või avada uksi,
millest ma lõpuks siiski sisse astuda ei suvatse.
Öösiti rivistuvad nad kõik ümber mu voodi.
Ma ju tean. Kuulen nende pekslevaid südameid
ja palvete pominat.
Aga ma ei vaata kunagi. Häbi on.
Sest aiman,
et neid on kohutavalt palju.
Kogust “Täna piisab vähesest” (2022)
leidis Tiina Sulg
Luuleleid 