Federico García Lorca “Sevilla”

Sevilla on torn, kust kütid
ammuga sihivad maanteed.

Sevillas saad südamehaavu,
Cordobas surma saad.

Linn, kes oma rütmide
laiu laade
kui labürinte
keerutab kaarde.
Kui viinapuukeppe
tule haardes.

Sevillas saad südamehaavu!

Taevakaare all kadudes
lagendikkude maale
laulab ta jõgi kui nool,
mis iial ei naase.

Cordobas surma saad!

Ja silmapiirist purjus,
ta täidab veinipokaale:
Dionysose täiusest tilku,
don Juani mõrkusest raase.

Sevillas saad südamehaavu.
Aina Sevillas südamehaavu saad.

Kogust “Kaneelist torn” (1966, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Fernando Pessoa “Vabadus”

Milline mõnu
on süüa oma sõnu,
töö eest nurka pugeda
ja lugeda!
Lugemine on jama,
õppimine seesama.
Päike on ikka suur,
kui ka puuduks literatuur.

Jõgi voolab, halb või hea,
ei väljaandmisest midagi tea.
Aga hommikutuule hoole
on antud, et ta ei pea
tõttama kuhugipoole.

Raamatud on tindised lehed,
õppimine – et õppinud mehed
ei näe asja emmas ega asjatust kummas

Parem on udusummas
mõelda, kas Dom Sebastiao
veel ilmutab oma au!

Mis on üle headuse, tantsu ja luule!
Või mõtle lastele, õitele, kuule
ja päikeses pleegi,
kui ta liiga kurjalt ei leegi!

Pole teadmata ehk ka see sust,
kui meenutad Jeesust,
et raha asemel mõtles ta muule
ja vaevalt et soetas biblioteegi.

kogust “Autopsühhograafia: luulevalimik” (1973, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Pilt on pärit siit

Fernando Pessoa “Autopsühhograafia”

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.

Ja kuigi ta ise talus
neid valusid mõlemaid,
lugeja värsside valus
üht tunneb — tundmatut vaid.

Ja mõistus kannina ringi
oma mängurööbastel
nii keerutab seda rongi,
ja nimeks on süda sel.

kogust “Autopsühhograafia: luulevalimik” (1973, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Rainer Rahasepp “Mu kuku imä”

Kost kül’ lõhnu tulõ nõnna,
kiä tekk’ tarõ ar’ jo kõrda,
kiä tull’ üles veiga varra,
kiä jo köögih katsõ lavva?

Kiä oll’ halo’ toonu tarrõ,
kiä kuioma jo mõsu pandsõ,
kiä oll’ lämmäst kütnü pliita,
kiä kül’ toimõtas nii hiitra?

Kiä tekk’ asõmõ mul kõrda,
kiä pand’ valmis vahtsõ’ rõiva’,
kiä und valvas, ku ma maka,
kiä and käe, ku maaha sata?

Märgotada’ olõ-õi rassõ,
tiidvä’ höste aga latsõ’,
üts ja ainus ilmah timä,
s’oo om mino kuku imä.

Kogust “Umah keeleh” (2021)
leidis Tiina Sulg

Minni Nurme “Lävel ema”

Lävel ema mõtesse on vajund
nagu hõbedane rannapaju,
pooled oksad maa ja pooled mere kohal,
tuul kord raevuselt, kord leebelt ladvas kohab.

Ema – mõtted üha kaugel merel
poja teedel, kes ta lihast ja verest –
oma südame just nagu pooleks jaotab
Paju õrna hõbevarju veele laotab.

Kogust “Metsõunapuu” (1963)
leidis Eve Pormeister