Betti Alver “Oh jeerum”

«Oh jeerum, sa kõnnid nüüd karguga?»

«Käin-kõnnin jah kõbusal jalal.»

«Oh jeerum, sa oled ka pime?»

«Nonoh,
mu teine silm on ju alal.»

«Mis näed sa ühe silmaga?»

«Sind,
maailma ja taevaperve.»

«Oh jeerum, su kuues on augud?»

«Mu kuub
on aukude kõrvalt veel terve.»

«Oh jeerum, kus on su naine nüüd?»

«Mu naine läks mere taha.»

«Su õde?»

«Sai surma trammi all.»

«Su raamatud?»

«Kõik põles maha.»

«Oh jeerum, ja nüüd?»

«Nüüd katusel
ma elan kui emasüles.»

«Oh jeerum, nii kõrgel?»

«Eks mindki vii
raudredelid alla ja üles.»

«Oh jeerum, katusel!… Karguga!…
Raudredelit mööda!?…»

«Nii kästi.»

«Oh jeerum, kas midagi veel?»

«Ei muud:
ma kukkudes murdsin paar küljeluud
ja muidu elan ma hästi.»

kogumikust “Koguja” (2005)
leidis Halliki Jürma

Aleksander Puškin “Tatjana kiri Oneginile”

Ma teile kirjutan — mis enam?

Tõepoolest, kas ei tundu siin

kõik juba ülearusena,

mis iial juurde lisaksin?

Ma tean, te võiksite ju praegu

mind vihata ja põlata.

Kuid ei — mu hingevaluga

ei naljata te ilmaaegu.

Ma otsustasin alguses,

et vaikin: mitte iganes

te poleks aimanud mu häbi,

kui kuuleksin ja näeksin taas

teid kasvõi kordki nädalas,

et hiljem ööd ja päevad läbi

siis mõtelda ja mõtelda

ühtainust alalõpmata

ja meenutada hiljukesi

ühtsoodu, kuni kohtan teid,

silp-silbilt kõiki sõnakesi

ja teie häälevarjundeid …

Kuid maal on kõik ju igav teile.

Te hoiduvat siin seltsimast.

Ei, särada ei antud meile  —

ja siiski … tere tulemast!

Miks käisite meid külastamas?

Miks tuli teiega see piin?

Teid kohtamata oleksin

ma õppinud ju kord siinsamas

maaüksinduses viimati

noort hingetormi talitsema,

võib-olla leidnud sõbragi

(kes teab) ja olnud surmani

truu naine, hoolitseja ema.

Üks teine? … Mitte iganes!

Ei ole teist maailmas mulle!

Nii seisab taevatähtedes:

ma kuulun sulle, ainult sulle! …

Mu elu polnudki ju muud

kui saatusliku kohtumise

eelpant ja ootus -– issand ise

on sind mu kaitsjaks määranud …

Sa olid mulle armas ammu,

mind kiusas uneski su pilk.

Sa seisid lävel … kuulsin sammu …

oh ei, see polnud unepilt!

Mu südames lõi leegitsema su tulles nagu tulelõõm

üksainus äratundmisrõõm

ja siis ma teadsin: see on tema!

Sa kõnelesid minuga

mu tumedamal tusatunnil,

kui püüdsin vaeseid aidata

või hingerahutuse sunnil

ma palvetasin härdasti.

See olid sina ometi,

kes kummardas mu padja ligi

öö läbipaistvas hämaras?

See olid sina ometigi,

kes troostisõnu sosistas?

Veel pole aimugi mu hingel,

kes oled sa: mu kaitseingel

või kurikaval kiusaja —

ükskõik! Mu kahtlus lõpeta!

Kõik on ehk lausa lapselikkus

ja endapete paraku,

mu elu teeb ehk tulevikus

veel hoopis teise käänaku …

Kuid ei, ma kõhelda ei malda

ja täiesti su meelevalda

nüüd annan oma saatuse.

Ma nutan praegu … Kujutle:

mind siin ei mõista mitte keegi,

ja hääbuma kui hukkujal

peab mõistus ja mu eluteegi

umbüksinduse tähe all.

Loen tundisid su tulekuni:

mu lootus ellu ärata

või katkesta see raske uni

liig õige laidusõnaga!

Kuis põletab mind äkki häbi!

Kuis on mu süda hirmukil!

Ma lõpetan –- ja enam läbi

ei loe neid ridu paberil.

Ma liialt usaldasin sulge …

Piisk veereb üle silmalau …

Kuid minule, ma olen julge,

on tagatiseks teie au …

Aleksander Puškin “Jevgeni Onegin”, tlk. Betti Alver (1967)
leidis Kaie Prangel

Doris Kareva “Kirjad kulleriga”

1

…Ei tea kust alata.

Sulg sulab, süda nõrkeb

Su nime ees. Ent iga kiri köis

on üle kuristiku. Võõraid võrke

kõik teed, mis tihnikuid on liiga täis

ja nii ma kirjutan — ehk see küll karje.

Ei. Kohe kogun end

ja peletan ka paberile kogunenud varje.

Ma tahtsin öelda —

kuidas seletan?

Kõik armastused algavad kui haavad —

(nad ongi haavad), mis ei armistu,

vaid aegamööda üheksainsaks saavad.

See ühtsus alles ongi arm,

mis muu.

Ma tean, Sa oled mõte, mina tunne —

ma tunnen Sind. Ja Sina mõtled must

musttuhat tõelust. Luule sulab unne

ja uni ellu — kuni kõik on must.

Päev lõpeb.

Paber lõpeb. Kiri kestab.

Mu mõte püsib üha sulepeas,

kuid sõnad on mu meelest kehvad kestad —

nii tühjalt, kuivalt lausenööril reas

kui kauakantud, paljupestud särgid.

Säält viledusest särab läbi veel

üks ülem ühtsus — tähistaeva märgid

ja hinge imeline inimkeel,

jälg Jumala.

Jah, meel on lootust loomas….

Kogumikust “Ümbrik. Valik ilukirjanduskatkeid kirjade tekkest ja teekonnast” (2007)
leidis Kaie Prangel

Henrik Visnapuu “Kõnelused Issandaga 10”

Helise süda, laula ja helise, laula!
Laula lõpmata, surmani, väsimata!
Kõik, mis sinu ümber, on suremata!
Sina ise ja põllud on jumala aula!

Seliti laman kesk valget ristikheina,
joobunud valgusest, joobunud avarustest,
kaugel külade, linnade askeldustest,
vahel akvamariinse metsade seina.

Käokübära taovad, taovad kellade vased.
Võilille parukat ära puhku, ei!
Kaasa kihuta süda tulitsei!
Tantsivad kiike kuldsen tolmun kihulased.

Põuda seletab pää üle sitika põrin.
Lõõtsuten üle väljade tiirleb peni,
vurahtab taeva sinna heinast lind.
Ah, kuhu järele vurahtab hing ja mind,
mind ja hällitab kuldhällin metsadeni.
Kostab maanteede õhtune jutukas võrin.

Helise, laula, laula, helise, süda!

Nüüd mina näen ja ei näe, laula!
Nüüd mina kuulen ja ei kuule, laula!
Nüüd mina haistsin ja ei haisti, laula!
Mina ise ja põllud on jumala aula!

Jalad ja käed ja silmad ja kõrvad ja nina
suu mino, kõht ja sugu — see kõik olen mina!
Sina, keda otsisin Issand — see kõik olen mina!
Käokübära kellad ja taeva sina!

Väljaspool silmi ja käsi ja kõrvu ja jalgu!

“Kogutud luuletused I” (1964)
leidis Kaja Kleimann

Henrik Visnapuu “Nii kargelt hingab”

Nii kargelt hingab
varakevade-öö.
Jalad kängitsen kinga,
ukse pärani löön.

Alla tähtedelt langeb
pikk hõbedast lõng.
Aia äärtesse hange
jäänd talvine hõng.

Maa silmadesk loigud,
silmateradesk kuud.
Ümber lumised laigud
vetes jalutsi puud.

Maailm jälle avar,
ülal lindude ränd.
Süda, eneses ava
oma mõõtmatu rand.

Maas hingab kahu
lõhna mullast ja hääd.
On imelik rahu —
iseendaga jään.

„Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Kaja Kleimann

Henrik Visnapuu “Võlut hõbetet ringis”

 

Meri taevaga heitis abiellu.
Meri taeva üsahtas,
taeva lael purjek püsahtas.
Pilvi pääl helisteti hõbekellu.

Päike tuhandesuine naeris laineis,
kuldseid hiukseid leotas.
Tuuleken vähe eotas,
hoiet mere ja taeva pehmeis paineis.

Võlut hõbetet ringis purjek seisis
tuule pehme lakates.
Uksi vaid tormi vakates
laevur unenäos nõiut saarile reisis.

“Kogutud luuletused I” (1964)
leidis Kaja Kleimann