Heli Laaksonen “Aeg”

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel
ja katsu olla hästi tasa
et aeg mind üles äi lövaks
ega hakkaks jälle edas minema
ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.

Eile humigu see önnestus;
ma hissisi teki eere alt
ja oli naa vagusi
et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid
mool tulli naar peele
sest ta olli kangest närvis
pürgis mo suhtlite sees
tömmas kapiuksed vallali
kiskus suitsu
ja katsus aega surnuks lüia.

Ta löidis mo löpuks üles siiskid,
kisse jäksab niikau öhe koha peel pikuta.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Advertisements

Heli Laaksonen “Lehm ja kask”

Ma taha olla lehm kase all.

Ma’p taha edugas olla.
Ma’p taha arvudid öppida.
Ma’p taha psühhuloogi juure minna.
Ma’p taha seda kirja posti viia.
Ma’p taha töötukassase helista.
Ma’p taha mäleta ühtegi pin-koodi.

Las ma olla lehm kase all.
Viige mo väsin nahk kambri pärandale,
ahju ede.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Öhepeeva”

Istud mo körvas rahvamaja pitka pingi peel.
So külg aa kangest soe
ja kampsuni varrugas satudab mind.
Ma hakka mötlema
et kui sa oleks mo oma.

Kui leheks koos,
sa paneks mo patareilambi pölema
ja ütleks, et kodu vöiks veel teed keeta.

A ma lehe üksi.
Selge see.

Ma joose ede
krädi tee eeres kuuse otsa
ooda.
Kui sa oled seel all
rapuda
okste peeld köik lumed so krae vahele.
Sa klopid
oma hülli
vaadad ülese,
arvad, et tuisk,
naeradad kuusel
kut naljamihel.

Mihel
kinnel jägub armastust
kuusse vimpkadele
jägub seda moolegid.
Ma katsu korra veel.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Rabarbermahl”

Ma’p vöi!
Ma’p vöi!
Teise hing aa hellik
kut kümme muna paberkottis.

Ee vöta naist mei saareld!

Me naiste sammud aa pitkad kut meestel.

Meitel lüiakse höbe läikima liivapaberiga.

Meitel aa padja sees sibulad.

Meitel pestakse hambad mereveega.

Meitel antakse väimihele rabarbermahla
ja sukkur on jüst otsa löppen.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Karin Saarsen “Nokturn”

Mu avatud akende taga
nüüd sosistab öösse mähitud aed —
mu kambri lubjatud ahjus
on algamas laulu kilkide saed —
ei minugi meeled veel maga.

Ma nagu ootan, et keegi
ehk tuleb ja äratab sädemed tuhast.
Teeb hubaseks kõleda toa,
toob lauale lilli kastesest luhast,
süütab mu südames leegi.

Imelik mõte, kust tuled,
kuhu kannab su sihitu vise?
Kes sosistab vastamise? —
Kambri ja hinge pead ehtima ise,
siis süttivad mõlemis tuled.

Kogust “Sisalik kivil” (1961)
leidis Tiina Tarik

Henno Käo “Eesti kaart”

Järvakandi, Pillapalu,
Kuivastu ja Kallaste,
Uduvere, Tabasalu,
Matjama ja Sangaste.

Karksi-Nuia, Mõisaküla,
Häädemeeste, Kallemäe,
Mudiste ja Aruküla,
Aravete, Tornimäe.

Mehikoorma, Alatskivi,
Mustjala ja Jõgeva,
nimesid on terve rivi,
on üks koht veel Vägeva.

Ja siis Abja-Paluoja,
Luunja, Järva-Madise,
Näruküla, Valuoja,
Sõmerpalu, Padise.

Jalgsema ja Jalalõpe,
Käravete, Märjamaa,
Saue, Sindi, Kivilõppe,
otsa nimed veel ei saa.

Kükita ja Särevere,
Ihumetsa, Mullutu,
Musumäe ja Lustivere –
Eesti kaart on vallatu.

Lihula ja Orissaare,
Tsooru, Helme, Hummuli,
Kostivere, Sikassaare,
ei need kuku kummuli.

Mammaste ja Ihamaru,
Vastse-Kuuste, Krootuse,
Karilatsi, Häätaru,
sealt saab uue lootuse.

Liiapeksi, Essu, Näpi,
Põlula ja Prillimäe.
Mõne väikse külatäpi
nime kaardil silm ei näe.

Vahakulmu, Kõmsi, Kunda,
Jõõpre, Purtse, Kalana,
Rannapungerjal võib tunda
ennast Peipsi kalana.

Naistevälja, Tuudi, Rõhu,
Pupastvere, Teenuse,
Kolu Käru peale rõhu,
siis saad uhke teenuse.

Käsukonna, Mällikvere,
Sutlepa ja Lokuta.
Kurista või Eidapere,
ära muidu jokuta!

Kassinurme, Sääsekõrva,
Muhkametsa, Kareda,
Kirbla, Võõpsu, Koonga, Tõrva –
neist sai salmi toreda.

Nohipalu, Assamalla,
Ebavere, Penuja,
kui kord Eesti kaart on valla,
tunne sellest mõnu, ja

Tuhalaane, Nõgiaru,
Padakõrve, Ookatku,
Saarepeedi, Ihasalu
külla meid veel oodaku.

Lemmakõnnu, Näduvere,
Karisöödi, Visusti,
Matsitiidu, Paduvere
kõlavad nii ilusti.

Äriküla, Verilaske,
Rämsi, Suigu, Ahaste,
Tänassilmast pisar laske,
siis kui läheb pahaste.

Jämejala, Kolli, Tondi,
Verevi ja Kudina –
nimedega ära jandi,
see toob hirmujudina.

Kobruvere, Kirisaare,
Puhtaleiva, Pedaspää,
Vilsandi ja Piirissaare –
küll on Eestis olla hää!

Jäävad kestma Turja, Mardi,
Võhma, Käsmu, Laiuse,
kui saad selgeks Eesti kaardi
pikkuse ja laiuse.

Kogumikust “Sind ma tahan armastada” (2018)
leidis Ülle Nemvalts

Ernst Enno “Kodu imelisem töö”

Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö.
Sügav, valgemeelne, vaikne,
kodu imelisem töö.

Vaata vari, koduvari
mustav kulla põhja pääl,
kaevurakk ja metsaladvad,
põuapilved siin ja sääl.

Vaata, sügavuse siidis
kõige üle kesköö paar —
see on kodu, see on kodu,
soode taga oma saar…

Soode taga – sammal pehme,
sõnajalad, kitsas tee —
sine tegi hinge silla,
muinasjutt jõi ära vee…

Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö –
sääl on kuskil teiste keskel
vanemate kaunim töö.

Kogumikust “Sind ma tahan armastada” (2018)
leidis Ülle Nemvalts