Kärt Hellerma “Tartu”

Küürus remmelgad
Sama koha peal sambad
Sild üle Emajõe

Kogust “Hõbeda laulud. Luulet 2015‒2016.” (2016)
leidis Eve Pormeister

Advertisements

Kärt Hellerma “Eesti keel on kui salakannel”

 

I
Eesti keel on kui salakannel
mida mängin
muistsete aegade meenutuseks

Eesti keel on kui salakannel
mis luilutab südames
sügeleb säärel
ja suriseb sõrmede peal
aga huultele jõuab harva

Eesti keel on veel
torupillikeel
millele peab kõigepealt
õhku sisse puhuma
et temal mängida saaks

sest õhuta jäetud torupill
ainult toriseb ja törtsub
piriseb ja pirtsub
luriseb ja lörtsub

aga eesti keelel on kopsud
kui sepalõõtsad
ja süda kui salakannel

II
Tasa läheb eesti keel
torupilliteele
muutub käo kukkumise keeleks
okas-kurku-keeleks
tõuseb torupillitaevasse
sõuab torupillipilvel
ja läheb õhtul koos
torupillipäikesega looja

torupillikeel piniseb
hammaste vahel
ripub nagu regivärss
ära ei tule

Kogust “Hõbeda laulud. Luulet 2015‒2016.” (2016)
leidis Eve Pormeister

Eelika Laane “Ära mind unusta”

Ma korjasin hommikul
siniseid lilli,
mis sobisid hästi
su lauale.
Meelespeasid –
nii palju,
kui mahtus mul pihku.
Minu lemmikuid õisi –
imeväikeseid…
taevapiisku,
mis trööstivad alati
mu hapraks
tehtud meelt.
Siiralt…
nad meenutavad –
selget lapse silma
ja rõõmu kasvamisest
ning lihtsusest.
Hoian hellust südames,
millega neid kohtlen,
sest juur on
maapinna lähedal…
ja üsna nõrk.
Kui oleksin lill…
siis just meelespea…

Kogust “Südamehääl” (2015)
leidis Helle Kaarli

Heliriin Puistamaa “Sügis”

Päike peidab end pilvepatjade taha
maapind kohendab lehtede tekki
nohused hallad end tantsivad maha
jah, õhus on sügisemekki

Linnu lahkumislaul ja põhjatuul huilgab
keldrid täitunud purkide särast
külmast sündinud pisar end suunurgale muigab
jah, suvi on kadunud ära

Sügisvihm suve ja soojuse nügib
poristel jälgedel paterdab sügis

Kogust “Ööst öhe” (2010)
leidis Seili Ülper

János Arany “Szondi kaks kannupoissi”

On suitsevais varemeis Drégeli torn,
päev, vihase võitluse päev kuldab seda;
ta vastas mäeharjal on haljendav nurm,
sellel lipuga ehitud oda.

Kaks noormeest on põlvili, lautod neil käes,
koos oda all, nagu see krutsifiks oleks.
All orus suur kära käib vaenlase väes,
Ali võidu auks pidulik oleng.

„Miks Szondi kaks laulikut puuduvad veel,
bülbül-suiste rooside põõsad kui taevas?
Las siduda lauludest pärlmutrikee,
mis on sobilik huuri kaela!“

„Sääl haljendab mäehari, kääbas on mäel,
piik lehviva lipuga gjaur-paša haual:
sääl põlvitab pärlipaar, lautod on käes,
ning nutuga laulab ja laulab:“

,…Kui üles läks Oroszi papp Márton, tõi
ta upsaka sõnumi raevuselt Alilt:
hää Szondi, veel halastust paluda võid!
Inimlastel siin saatus on vali.’

„Hääd noorhärrad! Mäe otsas puupaljal maal
ei ole teil oda all millestki laulda:
vaid minuga tulge, all käib pillerkaar,
mesimagus šerbett ootab laual. –“

,Sa, Márton, nii ütle, mu vastus on karm:
su isandalt armu ei oota eal Szondi,
tal Jeesuse käes juba valmis on arm,
otse säält tema halastust otsib.’

„Šerbett, viigid, lõunamaa puuviljad, palm,
kõik sultani suures impeeriumis valmib,
hää lõhnaga vürtsid ja väärtuslik salv…
Täna Ali lööb võidu auks tralli!“

,Las müriseb kahur! neab paganajuht,
pomm paugub ja sadu granaate on lennus;
sööb mehi ja müüre kuum saatanahulk,
lõhub Drégeli kaljulinnust.’

„Hääd noorhärrad! Puhkama heitnud on päev,
ju purpurist kaftan ta õlgasid katab,
külm tuul tõuseb metsas – kuu varitseb sääl,
jäine öö kogu ümbruse matab!“

,Ta linnuse turule tuleroaks kõik
kuld-, hõbe- ja muud aarded tassida käsib;
all hirnub ta sõjakas kimmel ja võik:
rinnal väänleb tal murtud käsi.’

„Siis – juhtus nii! Siis kukkus otsast tal see!
Suur Ali ta mattis ja kaunistas haua;
ta puhkab mäel oda all – nüüd peate te
tema asemel Alile laulma!“

,Tal olid ka laulikud, orbude paar,
said pehmed ja toredad sametist rõivad:
ta teenreid ei jätnud – ah, kuidas küll nad
surra temaga kaltsudes võivad!?’

„Teid Alile saatis… Ta hää, rikas mees;
ta man ei prae päike te tüdrukunägu,
ta telk teie und kaitseb tuulegi eest:
pojad, temaga seob teid tänu!“

,Kuis tuhandeid raius! Ja üksinda veel!
Kui bastion ta lagunud torni all heitles:
reas langesid väesalgad hää mõõga ees,
aga vasakus käes oda veikles.’

„Rustem oli ise!… Ta võitles kui hull,
kui kahurikuul lõhkus kõõlused, põlved!
Ma lahingut nägin!… Kuid villand on mul:
Ali näol varsti vihaleek põleb.“

,Eks paganakorjused korjusid! Mäest
kui väikesi kive neid kaugele veeres:
ta veriselt seisis, surm polnud veel käes,
lõppu oodates triumfeeris.’

„Äh! Millal on lõpp? Kas teil kinni jääb hing,
kui metsikut gjauri te kiidate salmis?
Va kutsikad! Vitsakimp soolas on ning
Ali-isanda vangitorn valmis.“

,Las kuivada laulikut sihtinud silm,
las kärbuda pää maha raiunud käsi;
su halastust, jumal, ei vääri see hing,
kelle süüks on nii varane häving!’

Juuni 1856

aranyjanosballade

János Aranyi ballaade, lk 89–93 (Tartu 1999)
Tõlkinud Sander Alfred Liivak
Soovitas Reet Klettenberg