Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis paistab meile kuu,
siis särab meile tähti,
meil käia ja laulda
ja tantida mahti.
Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis aasal lepa vilus
o n tulnud meie tund,
et käia ja laulda
ja tantsida üht und.
tõlkinud Susanna Rennik, raamatust “Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles” (2021)
leidis Linda Jahilo
Siit kaugel, kaugel juba oleksingi:
maailma lõppu viiks mu kodumaatus,
kui ühendand ei oleks meie hingi
kõikvõimsad tähed, kui ei tahaks saatus,
et sinu kaudu õpiksin end tundma.
Sust päeval mõtlen, öösel näen sust und ma,
muud mõtet, tunnet, tahet pole mus.
Mind enda poole veab su olemus.
tõlkinud August Sang, raamatust “Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles” (2021)
leidis Linda Jahilo
Mul meelestud, kui hiilgav päike
pea tõstab mere seest;
mul meelestud, kui virvjal läikel
kuu kumab lätteveest.
.
Sind näen ma rännul tolmu tõustes –
su kuju säriseb.
Sind näen ma öös, kus rajal rõsekel
teekäija väriseb.
.
Sind kuulen siis, kui mürakaikes
murdlaine randa vaob.
Sind kuulen siis, kui metsas vaikses
on tardund oksaraod.
.
Näe, kustub sinu ilutulle
ka loojuv päiksepall.
Oh kauge kallis, oled mulle
nii ihulähedal.
tõlkinud Andres Ehin, raamatust “Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles” (2021)
leidis Linda Jahilo
Kord ühest seltskonnast koju läks
üks vaikne teadlane. Kuidas läks?
talt küsiti, kas rahuldas teid?
“Oleks raamatud need,” ta vastas, “ei loeks ma neid”
tõlkinud Marie Under, raamatust “Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles” (2021)
leidis Linda Jahilo
Hõljun üles, hõljun alla,
kõike rõõmsalt osutan;
kirevas mu meel saab valla,
sinises end kosutan.
—
Ja kui eemal päevakärast
mäed on sinerdavas reas,
öösel rohkest tähesärast
on mul uhke ehe peas.
Olgu öö- või päevaajal,
seda kiidan inimsoos,
kui tal kui tõetunnistajal
suurus iluga käib koos.
—
Memento mori! eks ju see
käsk risti ees meil lama —
ent miks peab iga elutee
just lõppu meenutama?
Seepärast kuula vanatoid,
kes kinnitab docendo:
hea sõber, ära ole loid,
vaid vivere memento!
—
Kõikjal sealpool silmapiiri
päeval taevasina näis,
öösel tähesära kiiri
oli terve taevas täis,
ent ka rohelises valla
nagu kirevas sai jaks —
minnes üles, tulles alla
üllas vaim sai rikkamaks.
tõlge saksa keelest Ain Kaalep, ilmunud Akadeemia (2009, nr. 6)
soovitab Eve Pormeister
Pilt on pärit siit.
Ette sind kuulutab kõik!
Kui näitab end võrratu päike,
loodan, et järgned siis pea.
Rohtaeda astub su jalg
ja otsemaid rooside roosiks,
liilia liiliaks saad.
Keerutad tantsuhoos end,
kõik tähedki keerlevad ümber
sinu ja sinuga koos.
Öö! ja nii saagugi öö!
Nüüd helendad kirkamalt kuustki,
armsaim ja mahedaim helk.
Armas ja kosutav sa,
kuu, tähed ja lilledki truudust
vannuvad sinule vaid.
Päikseks sa mullegi saa,
mu helgete päevade loojaks,
eluks ja igavikuks.
Tõlkinud Märt Väljataga
Pilt on pärit siit.
Luuleleid 