David Samoilov “Puud peavad kasvama”

Puud peavad kasvama
teatud kõrguseni,
et saada metsaks.

Mõtted peavad kasvama
teatud kõrguseni,
et saada Sõnaks.

Muud ei olegi tarvis,
ka värsivigurit mitte.

Ilmunud D. Samoilovi ja J. Krossi koondkogus “Põhjatud silmapilgud” (1990)
Leidis Nadežda Gerjak

Advertisements

David Samoilov “Ma soovin, et mu pojad”

Ma soovin, et mu pojad,
nende sõbrad
mu sarka kannaksid,
kui käes on viimne tee.
Et tunneksin, kuis
nende noored õlad
mind nagu lotja
viiksid üle vee.
Ma õnnelik ja uhke oleksin,
et miski mind ei riiva
siirdehetkel,
et ma ei kuule leinahalasid
sel taevalikult
pidulikul retkel.

Kuid kurb, et ise kuulda ma ei saa
ei kiitust, muusikat,
ei laulu saatjasalgas.
Kuid tühja sest!
Mind polnud olemas
ka sellel hetkel,
kui mu elu algas.

Ja siiski soovin ma,
et muusika
sel päeval kõikjal
heledasti helaks:
kaks korda elus vaim vaid
juubeldab:
kui meid ei ole veel
ja kui meid pole enam.

Ja nii ma lamaksingi
suures surnurahus,
maailma kurjusele allumatult.
Kaks olematust ainult
sinna mahuks:
vaid algus, lõpp
ja nende üle
voogav
helikatus.

Ilmunud D. Samoilovi kakskeelses raamatus “Sünnipäev/День рождения” (2000, tõlkinud Ave Alavainu)
Leidis Irina Valiulina

Pilt: http://www.peoples.ru/art/literature/poetry/contemporary/samoilov/samoilov_23_s.jpg