Sylvia Plath “Peegel”

Olen hõbedane ja täpne. Eelarvamustevaba.
Mida iganes näen, neelan silmapilkselt alla –
just sellisena, nagu ta on – armastusest või põlgusest hägustamata.
Ma pole julm, kõigest tõetruu –
pisijumala silm, neljakandiline.
Enamasti juurdlen vastasseina üle.
See on roosa ja tähniline. Olen silmitsenud seda nii kaua,
et pean teda osaks enese südamest. Ent ta vilkleb.
Näod ja pimedus lahutavad meid ikka ja jälle.

Nüüd olen ma järv. Üks naine kummardub mu kohale,
otsides mu põhjatusist oma tõelist mina.
Siis pöördub ta nonde valetajate – küünalde või kuu poole.
Näen ta selga ja peegeldan seda kohusetruult.
Ta tasub mulle pisarate ja kätevärinaga.
Olen tema jaoks tähtis. Ta muudkui tuleb ja läheb.
Igal hommikul on just tema nägu see, mis vahetab välja pimeduse.
Minusse on ta uputanud noore neiu, ja minust
kerkib päev-päevalt keegi vana naine ta poole nagu õudustäratav kala.

Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Tiina Sulg

Sylvia Plath “Viljatu naine”

Olen tühi ja kergeimgi jalaast kaigub minus vastu,

olen muuseum, kus pole kujusid – vaid uhked

piilarid, portikused, rotundid.

Purskkaev mu õuel hüppab kõrgusse ja vajub siis

 endasse tagasi –

tal on nunna süda ning maailma suhtes on ta pime. Marmorliiliaist

hoovab kalbust nagu lõhna.

.

Kujutlen end rahvamurrust kihavana,

valge Nike ja mitme lagedasilmse Apollo emana.

Selle asemel haavavad surnud mind oma

tähelepanuavaldustega, ja miski ei muutu.

Kuu asetab käe mu laubale;

ta on ilmetu näoga ja vaikiv nagu põetaja.

Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Kaja Kaldmaa