Olen tühi ja kergeimgi jalaast kaigub minus vastu,
olen muuseum, kus pole kujusid – vaid uhked
piilarid, portikused, rotundid.
Purskkaev mu õuel hüppab kõrgusse ja vajub siis
endasse tagasi –
tal on nunna süda ning maailma suhtes on ta pime. Marmorliiliaist
hoovab kalbust nagu lõhna.
.
Kujutlen end rahvamurrust kihavana,
valge Nike ja mitme lagedasilmse Apollo emana.
Selle asemel haavavad surnud mind oma
tähelepanuavaldustega, ja miski ei muutu.
Kuu asetab käe mu laubale;
ta on ilmetu näoga ja vaikiv nagu põetaja.
Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Kaja Kaldmaa
Luuleleid 