Sylvia Plath “Viljatu naine”

Olen tühi ja kergeimgi jalaast kaigub minus vastu,

olen muuseum, kus pole kujusid – vaid uhked

piilarid, portikused, rotundid.

Purskkaev mu õuel hüppab kõrgusse ja vajub siis

 endasse tagasi –

tal on nunna süda ning maailma suhtes on ta pime. Marmorliiliaist

hoovab kalbust nagu lõhna.

.

Kujutlen end rahvamurrust kihavana,

valge Nike ja mitme lagedasilmse Apollo emana.

Selle asemel haavavad surnud mind oma

tähelepanuavaldustega, ja miski ei muutu.

Kuu asetab käe mu laubale;

ta on ilmetu näoga ja vaikiv nagu põetaja.

plathluule

Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Kaja Kaldmaa

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s