Marie Under “Sirelite aegu”

2

All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga, liig raske minu vael –
ah, piki maja violetne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri marju.

Ja tõstan säravamat safiirkrooni,
et see end juuste kullakuhja plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õtsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!

Kogust “Mu süda laulab” leidis Karin Haav

Marie Under “Kevadeutoopia”

Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.

Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.

Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks midagi kuulmatut,
ja näpivad südame kannelt.

Oh teie poeedid, poeedikesed,
parem tuleks siduda ette
üle kulunud pükste
lai sinine poll,
osta saapamääret ja hari,
seada end käidavalle kohale
puhastama preilidelle kingi,
lahkete sõnade nõrgudes,
harja tuuseldes südame taktis.
Selle asemel,
et ühtsoodu
teha pediküüri
värsijalgadelle.

Või hakata korstnapühkijaks.
Eks ole see nagu karneval:
must tahmamask alati palge ees,
hammaste ja silmamunade välkudes,
käid inimsööjana teiste seas,
seeasemel, et alati
e n d lasta süüa –
Eks tõsta see iseteadvust ja tuju:
torukübar pääs
ning õlul redel,
too kõrguse igatsuste
üllas embleem.

Ronida siis katustelle,
kõrgemalle ja kõrgemalle,
torukübara riivates taevast,
püüda sääl kärbseid ja aeroplane,
välja naerda neid põrmus roomavaid,
maadligi vantsivaid
raskuse vaime.
Kõrgemalle ja kõrgemalle veelgi! –
Ja kord –
kui näib villand – –
viimse luulsöösti rebenemisel
karjuda päikeselle suhu
oma viimne armuavaldus…
Ah, teie poeedid, poeedikesed küll!

Kogust “Mu süda laulab” (1981)
Leidis Kaja Kaldmaa

Marie Under “Kevad 1”

Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
ning minu lapse sasipääkest väikest.

Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin –
Ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!

Ja õitest kollastest ning punastest
ja liblikatest valgeist, kirjudest
laps särasilmil hakkab unistama –

Ja rohus kepslemisest palja jalu
ning soojast meres keset väikseid kalu,
sest kõigest – mina ka, jah, mina ka niisama.

Kogust “Mu süda laulab” (1981).
Leidis Karin Haav

Mihkel Kaevats “Ei ole kuigivõrd oluline”

Ei ole kuigivõrd oluline,
millest nad mõtlevad – need võivad olla
üsna olmelised mõlgutused. Ometigi
väljendub see nende silmis
ka lõunasöögist, plaadiostust
või kinnominekust mõeldes

elamise iidne tarkus.

Nad on   
tagasihoidlikud, vaiksed ja omapärased.
Köökides,

milles nad üle laua
tühjade taldrikute, pooltäis pudelite
ja üleajavate tuhatooside taga istuvad,
on hämar, mälestusi meenutav tuhmus.
Akna taga ongi vaata et kogu aeg pime.
Kuni

koidu helendav hahhetus
hakkab otse poolelt jutult
aknaraamidel tasapisi kasvades
nende pilkusid püüdma. Taanduv
öö,

said räägitud nii mõnedki
sügavale sukelduvad ja kiirelt ujuvatele,
pidevalt põimuvatele ja muunduvatele kaladele
sarnanevad jutud. Kojumineku aeg,
ütlevad nad,

kui läbi mänglevate sõelte
on neis kurnatud viimanegi mõttejõu raas.
Hommik hiilgab ja üsna kohe peab
minema kooli või tööle.


Kogust “Eile hommikul ja täna” (2009)
Leidis Kaja Kaldmaa

Artur Alliksaar “*** Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega”

Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega,
et ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan.
Kui jultunud juhuslik natukeseks hajub, näen jälle, et olen paljud rändavad mõtted.
Kuhu nad ruttavad?
Kas see, kes neid takka kihutab, ei väsi vähimalgi määral?
Kas kaugused ei raugesta teda?
Kas uni iialgi ei väisa ta lauge?
Kas ta kusagil ei küllastu ega ammendu?
Millist oma mõtteist võiksin eelistada, tundes, kuidas nad kõik ühtviisi rändavad?!

Kogust “Luule” (1976)
Leidis Kaja Kaldmaa