Uku Masing “*** Et olgu sadu kuri küll…”

Et olgu sadu kuri küll
ja looka mingu puud,
mul harjumusi pole üll,
veel kangumata luud,
võin kõikjalt juua, naerda veel,
kui taevas pilve näen,
ei kibestu mu habras meel,
kui endast mööda läen,
sest kuskil leidub ikka raas
ööd kaunist, päeva hääd
ka siis, kui rooman murtult maas
ja kivid taovad pääd.

masindzunglilaulud

Kogust “Džunglilaulud” (1965)
leidis Virve Eomäe

Advertisements

Uku Masing “Tulbid”

Kus ma neid nägin tumepunaseid,
raskemaid pilvise õhu loojuvast lillest?
Päikest neelavad
maajumala värvi syndinud huuled
ning värinal mõtlevad ududele,
hallalume hebemeile,
mis kogemata tasakesi langevad
öö kangestunud sõrmede vahelt.
Võibolla, tuulest heledas aias,
kõigi teede vahel,
mis jooksevad lapsena kiirelt läbi maailma.

Ei, nad polnud sääl,
kus õite surres synnivad uued,
närtsind lehe asemel kasvab sada teist,
mitte nii kahvaturohelist enam.
Sama haprad on mõtted nagu
see vaevaltkiikuv vars
ning, kui ainult väheke vajutan,
pole neid enam.

Kus on too hele aed? Kus nad kasvasid,
suud nyyd õnnelikuhked tulvil kevadist verd
ja iseenda varju?
Kyllap vist ainult unedes leitsesel ööl,
unedes, millede lõpp on enne algust,
ja sellepärast ykski õis ei sure
ega kuiva kahvatu leht.
Lendab ära oma ingli sõrmede vahele,
siis kui jõuab mu laugele raugastunud valgus
puutudes yksteisest valla närtsivad tiivad.

masinguluule
Ilmunud Uku Masingu luulekogudes „Udu Toonela jõelt“ (1974) ja „Luule“ I (2000)
Soovitanud Mart Velsker