Jaan Kaplinski “*** Unustus…”

Unustus
läbipaistev sadu
mis joodab
maad
ja peegeldab
taevast
kust
ta tuli

mis peatus hetke
vihmapiisk
või aeg
ei mäleta
enam

raamatust  “Raske on kergeks saada” (1982)
leidis Laili Jõgiaas

Jaan Kaplinski “*** Varblased Tartu varblased…”

Varblased Tartu varblased
teist mõtlen mina käies tulles
üle jõe — ükssama süda on meil
ükssama uudishimu
kellel väike kellel suur tiivad
kellel mõeldavad kellel mõtlemata olemas
ühedsamad korstnad
tahmavad linnakarva halliks
meid kõiki ainult hääl
pole hall — hääl tervitus hoiatus kutse
kirjas või akna taga lumel
valgel paberil
jäljed tähtedes ridades luuletuses
tervitus hoiatus kutse lindude südame hääl

Raamatust “Valge joon Võrumaa kohale” (1972)
leidis Laili Jõgiaas

Jaan Kaplinski “*** Varsakapjadeks…”

Varsakapjadeks
kuldseiks lajudeks ojas
pudeneb päike

Kogust “Kõik siin maailmas”
leidis Ülle Nemvalts

Naima Neidre pilt on pärit siit.

 

Jaan Kaplinski “*** Kõik kasvab välja mälestustest…”

Kõik kasvab välja mälestustest
talvevalgus mis kauge kohmetu käega
silitab lugemata
raamatute selgi
kellega koos
oled siiani jõudnud
siiani toodud

unustad kõik
mida oled tahtnud küsida

ainult su nimi ja nägu
jäänud ehk kellelegi
kusagil meelde
selleks õhtuks

ainult mõni värisev
härmas oks
talveõhtu hämarikus
jääb vaatama sulle järele
peeglist
kust lind on ammu minema lennanud

kogumikust “Kiirus vaikuse sees: luulet üheteistkümnelt maalt” (2006)
leidis Helle Kaarli

Jaan Kaplinski “*** Meel unus mägede taha…”

Meel unus mägede taha,
hea uni su silmile vajus.
hellalt kumiseb kodukiriku kell
pehmes jõuluöö lumesajus

tuultelaul mille sõnad on
ühest võõrast  ilusast keelest
teda lehtede sahinas kuulatad
ja ööga ta haihtub sul meelest

käekõrvale võtab sind lapsepõlv
ja rääkides muinasjuttu
sind rohtunud mälestusrajale viib
kõik virvleb ja vajub uttu

tee viimaste hangede vahel
veel ootab su kergeid jalgu
veel metsa põue on alles jäänd
möödunu kuldne valgus

sa lähed ja tee hargneb lahti
perved täis sinililli
ja sõuab ja sõuab üle su pea
kergeid heledaid kevadpilvi

Istud kivile aianurgas
kus laps kord Jumalat palus
kirsid pillavad õielehti
kuis see on hea ning valus

tuleb minna seljataha jääb mai
ja kevadest varsti saab suvi
kaugelt tagasi lendas unistus
rännust väsinud valge tuvi

Kogust “Uute kivide kasvamine” (1977)
leidis Küllike Lutsar

Jaan Kaplinski “*** Vesi jääb seisma…”

Vesi jääb seisma
kui seista
tuul vaikib
kui vaikida
heinad need lainetavad
tumedalt soojalt tüvelt
pääseb lendu tihase hõik
teistmoodi paratamatus
okkad liiguvad varvaste all

Leidis Carolina Pihelgas

Luuletust oli võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.

Jaan Kaplinski “*** Kõik keele…”

 

Kõik keele
jääse võõras,
saava võõras. Vii vullin
ojatruubi man. Vana hõpepajo
vaikimine. Kassi sammukese
maaha sadanu vahtralehih
omma viil uma. Ja pilvepudsaja
üleväh taivah. A nimä
omma pallo kavveh. Niisamma
ku Jupiter hummogu puul
kõivistigu kotsil. Niisamma kavveh
ku tuu lats vai nuurmiis, kiä kõrd
siin kõnde ja käve ja puid istut.
Niisamma kavveh ku eeläne päiv
vai mineväne silmäpilgutus, mineväne mõte.

Kogust “Taivahe heidet tsirk” (2012)
leidis Ülle Nemvalts

Jaan Kaplinski “*** Kuusik sulab hõbepajuga…”

 

Kuusik sulab hõbepajuga kokku.
Udu kustutab vähehaaval
piiri järve ja heinamaa vahelt.
Kodu on midagi, mis tärkab,
kasvab ja külib seemneid
igasse tuulde.
Kodu on midagi, mille piirid
uni nihutab iga öösi ise paika,
kodu on midagi, mille
iga päev mesilased ja tuul
toovad siia nõlvale tagasi.

Kogust “Öölinnud, öömõtted” (1998)
leidis Ülle Nemvalts

Jaan Kaplinski “*** Kõigest on kirjutatud…”

 

Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud.
Ja see, mis veel kirjutatakse-lauldakse,
loeb ikka vähem, kostab ikka nõrgemalt
läbi meretuule õunapuudes ja kuldnoka-
poegade näljase sädina pesakastides
luuletajate peade kohal. Mida kauem
elad, räägid ja kirjutad, seda selgemaks saab,
et elad saarel, mis on vana ja kulunud
ja selle saare all on teine saar,
lähemal tulele, lähemal ehk tõelegi,
kuid kaugemal sõnadest, mida meie siin
ütleme üksteisele ja Läänemere tuulde.

Kogust “Öölinnud, öömõtted” (1998)
leidis Ülle Nemvalts

Jaan Kaplinski ” *** Nii süda kuuleb varisevaid lehti…”

Nii süda kuuleb varisevaid lehti
nii kõigest kasvavast on äkki hale
nii tõde veretab ja koltub vale
nii kõik on äkki pääsnud endast lahti

nii meidki tuuleks tuule kätte tehti
nii päeva pärast hämaraks jääb pale
nii vaatad endas endast kaugemale
nii Eesti kohal tuhaks põleb tähti

nii tee on valguse ja vere värvi
nii käid ja tead see on kui ükskord ammu
et tead neid maid ja mäletad neid järvi

et tead neid jälgi tulitanud luhas
et oled sama armunud ja puhas
kui astud viimse astumata sammu

Kogust “Vaikus saab värvideks” (2006)
leidis Ülle Nemvalts