Sylvia Plath “Peegel”

Olen hõbedane ja täpne. Eelarvamustevaba.
Mida iganes näen, neelan silmapilkselt alla –
just sellisena, nagu ta on – armastusest või põlgusest hägustamata.
Ma pole julm, kõigest tõetruu –
pisijumala silm, neljakandiline.
Enamasti juurdlen vastasseina üle.
See on roosa ja tähniline. Olen silmitsenud seda nii kaua,
et pean teda osaks enese südamest. Ent ta vilkleb.
Näod ja pimedus lahutavad meid ikka ja jälle.

Nüüd olen ma järv. Üks naine kummardub mu kohale,
otsides mu põhjatusist oma tõelist mina.
Siis pöördub ta nonde valetajate – küünalde või kuu poole.
Näen ta selga ja peegeldan seda kohusetruult.
Ta tasub mulle pisarate ja kätevärinaga.
Olen tema jaoks tähtis. Ta muudkui tuleb ja läheb.
Igal hommikul on just tema nägu see, mis vahetab välja pimeduse.
Minusse on ta uputanud noore neiu, ja minust
kerkib päev-päevalt keegi vana naine ta poole nagu õudustäratav kala.

plathluule

Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Tiina Sulg

2 thoughts on “Sylvia Plath “Peegel”

  1. Pingback: Luulet üksildasteks õhtuteks | Lugemissoovituse blog

  2. Pingback: Emily Dickinson “Kiri Maailmale”, Sylvia Plath “Luulet”  | Sulepuru

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s