John Ronald Reuel Tolkien “*** When spring unfolds the beechen-leaf and sap is in the bough…” / “*** Kui kevad lehed valla lööb ja okstes voolab mahl…”

Ent:

When spring unfolds the beechen-leaf and sap is in the bough,
When light is on the wild-wood stream, and wind is on the brow,
When stride is long, and breath is deep, and keen the mountain air,
Come back to me! Come back to me, and say my land is fair!

Entwife:

When Spring is come to garth and field, and corn is in the blade,
When blossom like a shining snow is on the orchard laid,
When sun and shower upon the earth with fragrance fill the air,
I’ll linger here, and will not come, because my land is fair!

Ent:

When Summer lies upon the world, and in a noon of gold
Beneath the roof of sleeping leaves the dreams of trees unfold,
When woodland halls are green and cool, and wind is in the West,
Come back to me! Come back to me, and say my land is best!

Entwife:

When Summer warms the hanging fruit and burns the berry brown;
When straw is gold, and ear is white, and harvest comes to town;
When honey spills, and apple swells, though wind be in the West,
I’ll linger here beneath the Sun, because my land is best!

Ent:

When Winter comes, the winter wild that hill and wood shall slay;
When trees shall fall and starless night devour the sunless day;
When wind is in the deadly East, then in the bitter rain
I’ll look for thee, and call to thee; I’ll come to thee again!

Entwife:

When Winter comes, and singing ends; when darkness falls at last;
When broken is the barren bough, and light and labour past;
I’ll look for thee, and wait for thee, until we meet again:
Together we will take the road beneath the bitter rain!

Both:

Together we will take the road that leads into the West,
And far away will find a land where both our hearts may rest.

tolkientwotowers

ENT:

Kui kevad lehed valla lööb ja okstes voolab mahl;
kui valgus mängib metsajõel ja tuules levib kahl;
kui samm on pikk ja karge õhk on mägiradadel,
tule tagasi ja ütle sa, et minu maa on hell!

ENDINAINE:

Kui kevad tuleb põllule ja oras võrsub pikk;
kui lumivalges õievahus puhkab puiestik;
kui vihm ja päev ja lõhnav õhk on maistel radadel,
ma siia jään, ei tule veel, sest minu maa on hell.

ENT:

Kui suvi laiub ilma peal ja keskpäev kuldab maad,
siis laanes lahti rullumas on puude unelmad;
kui metsakoda haljendab ja Läänest puhub tuul,
tule tagasi ja ütle sa, et minu maa on suur!

ENDINAINE:

Kui suvi marjad värvib kõik nii punavaks kui roos;
kui kõrs on kuldne, valge tähk, ja lõikus täies hoos;
kui tilgub kärg ja õõtsub õun. Las olla Läänest tuul,
ma siia jään, kus paistab päev, sest minu maa on suur!

ENT:

Kui tuleb talv ja külmaga ta tapab jõe ja mäe;
kui kaovad puud ja öösse neeldub päikeseta päev;
kui koolvast Idast puhub tuul, siis vihmas kibedas
ma otsin sind ja hüüan sind, su juurde tulen taas!

ENDINAINE:

Kui tuleb talv ja lõppeb laul; kui ilma katab kae;
kui külmas murdub raagus oks ja möödub töö ja vaev:
ma otsin sind ja ootan sind, et kokku saaks me taas:
koos kõnnime me mööda teed siis vihmas kibedas!

MÕLEMAD:

Koos kõnnime me mööda teed, mis Läände juhatab,
ja kaugel leida võime maa, kus süda rahu saab.

tolkienkakskantsi

Raamatust “The Two Towers” (Kaks kantsi, 2008, lk 79-80, tõlkinud Ene Aru)
leidis Irina Möldre

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s