Sándor Petőfi “Septembri lõpul”

Veel orgudes õisi on minemas valla,
haab haljendab akna all päikese käes.
Kuid vaata, seal talv tuleb mägedelt alla
ning mägede tipud on lumes ja jääs.
Mu südames noores veel suvel on võimu,
veel põu on mul õitsevat kevadet täis,
kuid juustesse, näe, eks ju hõbedat põimu:
talv hallase käega mind riivamas käis.

Lill pudeneb, elu see tormates astub.
Mu sülle end, kaasake, istuma sea!
Nüüd toetad sa pea veel mu südame vastu,
kas homme mu hauale kooldud? Ei tea.
Oh ütle: kas katad, kui suren sust varem,
sa pisaraid valades linaga mind?
Kui tuleb kord noormees, kes minust ehk parem,
mu nime kas jätad ja unustad mind?

Kui lesena loori sa endalt kord heidad,
mu ristile lipuks see riputa siis.
Ma tulen, kui südaöö maailma peidab,
ja hauda ta endaga kaasa sealt viin.
Siin pühin ma sellega pisarad ära,
mis nutsin, et kergesti hülgasid mind,
seon haavatud südant, mis sellegipärast
veel mulla all jäädavalt armastab sind.

1847

petofivabadusarmastus

Vabadus, armastus, lk 162 (Eesti Riiklik Kirjastus 1964)
Tõlkinud Ellen Niit
Soovitas Reet Klettenberg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s