Andres Ehin “Vanaaegne kevadsonett”

Taas hingab hing, mis talvel paeseks paatus,
ja maas on kõige rohelisem rohi.
Nüüd linlast rõhub raskelt rohumaatus.
Ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib.

Lehm vastu ammub. See on siiras jaatus,
mis välistab kõik pettused ja sohi.
Üks troska seisab platsil, kus on raatus,
ja voorimehe käes on kindlalt ohi.

Veel veidi silub vuntsi linnasaks,
kes vaene verelt ja kel puudub jaks.
Siis annab märku ta ja sõit läks lahti.

Kuis ruttab hobu teda maale viima!
Seal joob ta ahnelt lüpsisooja piima,
mis rinna rõõmsaks teeb, kuid kõhu lahti.

ehinvaimusoormed

Kogust “Vaimusõõrmed” (1978)
leidis Ülle Nemvalts

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s