Andres Ehin “Vanaaegne kevadsonett”

Taas hingab hing, mis talvel paeseks paatus,
ja maas on kõige rohelisem rohi.
Nüüd linlast rõhub raskelt rohumaatus.
Ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib.

Lehm vastu ammub. See on siiras jaatus,
mis välistab kõik pettused ja sohi.
Üks troska seisab platsil, kus on raatus,
ja voorimehe käes on kindlalt ohi.

Veel veidi silub vuntsi linnasaks,
kes vaene verelt ja kel puudub jaks.
Siis annab märku ta ja sõit läks lahti.

Kuis ruttab hobu teda maale viima!
Seal joob ta ahnelt lüpsisooja piima,
mis rinna rõõmsaks teeb, kuid kõhu lahti.

ehinvaimusoormed

Kogust “Vaimusõõrmed” (1978)
leidis Ülle Nemvalts

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s