Anna Haava ”Ära pahanda”

Ära pahanda, ma palun,
et kord armastasid mind,
ja et vastu armastada
võimalik mul pole sind.

Sinu tundmustega iial
ma ei tahtnud mängida,
sest et ise küllalt aiman,
kuidas see võib haavata.

Kaua aega ma ei aiman’d
sinu armu sugugi,
ei ma mõistnud sinu silmist
lugeda tõest’ midagi.

Kaua sinu tundmust ainult
lahkuseks ma pidasin,
vastulahkusega vistist’
õli tulle valasin.

Kui siis viimaks lausa lõkkel
leekis sinu arm mu eel,
ehk küll iialgi veel polnud
sellest rääkinud su keel:

Siis ma kohkusin – mu süda
tahtis valust lõhkeda –
tahtsin ahastades hüüda:
”Mine oma armuga!

Mine! eksituses oled –
haiget teed sa minule –
Mine! Unusta! ja jäta
murtud süda rahule!”

Kuid ma vaikisin – ma lootsin,
et sa ise aru saad,
kuidas üleliia kalliks
mind su armus kujutad;

et ma midagi ei ole
sääl, kus ma ei armasta,
ja et teist kord armastada
surmani mul võimata. –

Ära pahanda, ma palun,
et kord armastasid mind,
ja et vastu armastada
võimalik mul polnud sind.

anna-haava-luule

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s