Anna Haava ”Ära pahanda”

Ära pahanda, ma palun,
et kord armastasid mind,
ja et vastu armastada
võimalik mul pole sind.

Sinu tundmustega iial
ma ei tahtnud mängida,
sest et ise küllalt aiman,
kuidas see võib haavata.

Kaua aega ma ei aiman’d
sinu armu sugugi,
ei ma mõistnud sinu silmist
lugeda tõest’ midagi.

Kaua sinu tundmust ainult
lahkuseks ma pidasin,
vastulahkusega vistist’
õli tulle valasin.

Kui siis viimaks lausa lõkkel
leekis sinu arm mu eel,
ehk küll iialgi veel polnud
sellest rääkinud su keel:

Siis ma kohkusin – mu süda
tahtis valust lõhkeda –
tahtsin ahastades hüüda:
”Mine oma armuga!

Mine! eksituses oled –
haiget teed sa minule –
Mine! Unusta! ja jäta
murtud süda rahule!”

Kuid ma vaikisin – ma lootsin,
et sa ise aru saad,
kuidas üleliia kalliks
mind su armus kujutad;

et ma midagi ei ole
sääl, kus ma ei armasta,
ja et teist kord armastada
surmani mul võimata. –

Ära pahanda, ma palun,
et kord armastasid mind,
ja et vastu armastada
võimalik mul polnud sind.

anna-haava-luule

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s