Ta tuleb lõunakaarest,
teispool Valgat,
päält Koiva, Tüüna kallaste,
kus kaaslased kõik
vihuviimseni.
Sel kevadel ta Emajõeni
jõudma peab.
Ta teab.
Ja jääminekuid,
mis jõgedel
ning inimhingepõhjas
ta teab
ja päikest hingab
nagu jumalat.
Ta veres
kadund jõe- ja mererahvaist
ringlemas on vaikne hingus –
saatja aadress, salapuudutus?
Tuul Niiluselt ta tiivaotstes võnkleb,
ja päikesetütred
ta kohal valvavad.
Sel kevadel ta Emajõeni
jõudma peab.
Ta teab.
Roog tasa kahiseb,
tuul vaikib,
kui ta kaldaserva puutub.
Ta teab.
Luulekogust „Läti pääsuke” (2002)
leidis Eve Pormeister
Luuleleid 