Livia Viitol “Jõesõnad”

Luuletused tulevad äkki
nagu kalaparv.
Seisan jõe ääres, ahing käes,
julgemata lüüa.
Pelgan, et jõgi muutub
verejõeks.
Võtan seljast võrgusilmse kleidi,
vajutan vette,
kaladele meeldib vist
kleidi rohekaskuldne kude,
ujuvad sellesse nagu noota.
Kleit ääretasa kalu täis,
seisan kaldal,
äkitselt tunnen,
nagu oleksin ise kala:
õõtsutan end vees, et püsiks elus,
hingame üheskoos sisse ja välja,
lõpused liiguvad, rütm on sama,
ei lase lahti,
isegi siis mitte,
kui mina lasen kalad lahti.
Nemad ei uju ära, tulevad tagasi,
kuulavad, kuidas sügaval jõe põhjas
keegi justkui kõneleks  ‒
ma ei näe ta nägu,
aga kuulen sõnu,
kui ta nagu aidamees
või kastellaan
kirja paneb mind ja kalu.

Kogust “Ebavere mäel” (2018)
leidis Eve Pormeister

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s