Teistsugune on see maja, kui olin mõtteis enesele kujutlenud
ammu olin tahtnud jõuda siia, justkui saanuks lakkamatu sadu
anda mulle tagasi veel viirukese minu vabadust –
„sest igalt teelt võib pöörata tagasi, aga teed ennast sa ümber ei pööra“
silmade janustes akendes tunnen õhtul ju läigatamas
hämardunud mäletuste raase, raskeid oreliakorde
sisemuse suures käratsevas sõjas, ikka korrutamas
„elus pole paremat kui elusolemise tunne“
ja mis siis veel?
aknad avanevad pimeduses vargsi ootavale veele
peatun, sirutan sinna käe, tundes peo all vaid
talve karedat kargust
kogust “Sostenuto” (2023)
leidis Eve Pormeister
Luuleleid 