Marie Heiberg „Sinilill”

Üks suini hääbuv lilleke
võis armastuseks asja anda.
Muu kõik on elus üürike,
kõik hädad jõuan naerdes kanda.

Kuid sinilille kaotades,
mis mu hinge ainus vara,
mul tarduks veri südames.
Hirm mõistusetaks teeb mu ara.

Mu meeles magus lille õhk,
mis noorusest ja õnnest mahe;
kui elus tume mureõhk,
lill päiksest soe, ei hingel jahe.

Mu sinilillest – süütusest
ei tea armas inimene,
kust pärit ta, mis kevadest?
Ta, elulill, on igavene.

Ta päikene on armastus,
mis hingeigatsuses asub.
Mu elus on ta iludus.
Mu vere väest ta ükskord kasub.

*

Kui kahekesi laanedes
me uitasime noores eas
ja paleusi puhtuses
võis näha meie endi seas,

siis soov mul sündis südamest,
mis ütlemata ainult ilus:
„Sa kõigist ilma lilledest
too sinilill, mis vargselt vilus!”

kogumikust „Rändaja tütarlaps” (2017)
leidis Marie Saarkoppel

Marie Heibergi foto on pärit siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s