Marie Heiberg „Sinilill”

Üks suini hääbuv lilleke
võis armastuseks asja anda.
Muu kõik on elus üürike,
kõik hädad jõuan naerdes kanda.

Kuid sinilille kaotades,
mis mu hinge ainus vara,
mul tarduks veri südames.
Hirm mõistusetaks teeb mu ara.

Mu meeles magus lille õhk,
mis noorusest ja õnnest mahe;
kui elus tume mureõhk,
lill päiksest soe, ei hingel jahe.

Mu sinilillest – süütusest
ei tea armas inimene,
kust pärit ta, mis kevadest?
Ta, elulill, on igavene.

Ta päikene on armastus,
mis hingeigatsuses asub.
Mu elus on ta iludus.
Mu vere väest ta ükskord kasub.

*

Kui kahekesi laanedes
me uitasime noores eas
ja paleusi puhtuses
võis näha meie endi seas,

siis soov mul sündis südamest,
mis ütlemata ainult ilus:
„Sa kõigist ilma lilledest
too sinilill, mis vargselt vilus!”

kogumikust „Rändaja tütarlaps” (2017)
leidis Marie Saarkoppel

Marie Heibergi foto on pärit siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s