Ei, vihm ei nuta:
sadu on vihma elu.
Vihmal on selgeimad silmad.
Vihm on noor:
kuule, kui krapsakalt ta krabiseb!
Aga lõpuks on temagi nagu vanaema:
jätab endast järele peegli,
hulga peegleid.
Nendesse on tore vaadata:
kõik kasvatab seal tiritamme.
Kuni muld libistab viimsegi peegli
oma selja taha.
Võib-olla on seal
koguni naerutuba.
raamatust “Püha argipäev” (1983)
leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)
Luuleleid 