August Sang “Mälestus”

 

Mul meelde tuleb kauge kevad.
Peal taevas on kui akvarell.
All orus toomed õilmitsevad.
Kolmveerand üheksa lööb kell.

Ma vaatan Inglisillalt linna.
Mind ootab auditoorium.
Ent kuidagi ei tahaks minna –
nii sinine on taevakumm.

Mul peas on kolossaalsed lokid
ja üldse – kogu inimkond,
ja jalas aukudega sokid.
Ma olen hästi noor ja blond.

Ja kõik on nagu laulus ladus.
Ma ootusrikkalt seisan seal …
Siis tõusis pilv ja päike kadus …
Aeg tuli maa ja mere peal …

Mu ellu elu sisse astus
ja käskis mind: nüüd valik tee!
Oh õnnis mees, kel valmis vastus!
Mul aga polnud valmis see.

Puud vinges tuules värisesid.
Ma seisin keset hangesid.
Mu ümber relvad tärisesid.
Mu ümber sõbrad langesid.

Kui kaua viibisin ses melus?
Ei tea … Vist terve igavik.
Näen imestades: olen elus.
Mis veel? Võin olla õnnelik.

Kõik on ju hea – on selgind taevad:
on möödas sõja killavoor
ja nähtud valimiste vaevad.
Kuid ma ei ole enam noor.

Ma möödun kõigi maade luudest
ja viibin jälle Toomemäel.
Käin, ümbritsetud põlispuudest.
Uus põlv on minu kahel käel.

Kui tibuparv, kes murdnud koored,
arg-rõõmsad silmad püsti peas,
kõik hirmus kenad, hirmus noored …
Mu oma laps on nende seas.

Käin nende keskel, veidi norus,
sest taevas on kui akvarell
ja toomed õilmitsevad orus.
Kolmveerand üheksa lööb kell.
   

Ilmunud luulekogus „Võileib suudlusega“ (1963) ja hilisemates
valikutes (August Sanga „Sada laulu“ (1965), „Laulud“ (1977),
„Emajõe unisel veerel“ (2003)  jm)
Soovitanud Mart Velsker

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s