Henrik Visnapuu “Kuu on end riputand”

Kuu on end riputand okstelle,
suur kollane kuu.
Ja liikumata puu
seisab nüüd öömajaks lindelle.

Kuu kurvaks on teind mu südame,
suur öine kuu.
Nukrus võrutab suu
valusa tuikava joonega.

Kuu on end laotand pargi liivale,
suur kollane vaip.
Kui maandatud laip
siirdun teele merele viivale.

Kuu on end heitnud maa, mere vahele,
suur kollane kuu.
Kõik tühi on muu,
vähe ruumi on meile kahele.

Ja siiski kunagi varem
ei ole sind igatsen rohkem kui täna, sina parim.

Kogust “Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Kaie Prangel

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s