Henrik Visnapuu “Suvine öö”

I

Ju kaste langeb. Tuleb koju kari.
Musträsta väike kera laskub roosse.
Maast üle kasvab metsa mustav vari,
kõik suveõhtu mängib oma loosse.


Kuld palistamas maa ja raeva randa,
ning eha oma juuksepaela sõlmab.
Kõik antud, mida päeval oli anda.
Soe suveöö maa võtab oma hõlma.

II

Maa tukub. Unes kivid, puud ja teed.
Üks sära valuleb veel vaiksel veel.

Siin-sääl veel laulahtus, üks vaikne kuisk.
Öö saabub. Magab reha, puhkab luisk.

Paar jaaniussi põletavad tuld.
Pärlkastet kogub jahus jahtund muld.

Ja mõrkjalt lõhnab angervaksajuur.
On kõikjal rahu, õnnelik ja suur.


kogust „Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s