Henrik Visnapuu “Kahe ääretuse vahel”

Kahe ääretuse vahel
kõigun siia, kõigun sinna.
Kuhugi ei või ma minna.
Seob kinni mingi ahel.

Ükskord tõusen, teistkord vaon
näoga porri, näoga mutta.
Tõusen ikka: rutta, rutta.
Kuhu tõusen, kuhu vaon?

Mõtted tuhaks, meeled rauaks,
noaga ajju, noaga kõhtu!
Siis on nõnda, siis on õhtu,
siis on nõnda ja jääb kauaks.

kogust “Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Ülle Nemvalts

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s