Henrik Visnapuu “Nurg”

Kui mind valdab kurbus, norg, 
meeleheide pääle kipub,
pingutus saab tühjaks tööks,
paadile siis panen lipud,
vete peale lähen ööks,
seltsiliseks ainult nurg.
Magab magusasti pere,
taevas roosakas ja here,
jõe kaldal kõnnib kurg.

Ah, sa tillukene nurg,
laperdik kui väike latik,
punaveerisega piht.
Üle parda panen latid —
korraga on hää ja liht,
kadund kurbus, kadund norg.
Kiiresti sa juurde tõttad,
nikid-näkid muidu võtta,
vahele jääb ikka org.

Ah sa väike valge nurg,
ma ei tahagi sind püüda.
Peibutad ja narrid mind.
Meelikuks sind tahan hüüda,
ängistusist pääseb rind,
nagu udu kaob norg.
Niki-näki minu südant,
meelsasti ma luban seda.
Vaat’ et sind ei püüa kord.

Kogust “Päike ja jõgi” (1932)
leidis Tiina Tarik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s