Henrik Visnapuu “Kõnelused Issandaga 10”

Helise süda, laula ja helise, laula!
Laula lõpmata, surmani, väsimata!
Kõik, mis sinu ümber, on suremata!
Sina ise ja põllud on jumala aula!

Seliti laman kesk valget ristikheina,
joobunud valgusest, joobunud avarustest,
kaugel külade, linnade askeldustest,
vahel akvamariinse metsade seina.

Käokübära taovad, taovad kellade vased.
Võilille parukat ära puhku, ei!
Kaasa kihuta süda tulitsei!
Tantsivad kiike kuldsen tolmun kihulased.

Põuda seletab pää üle sitika põrin.
Lõõtsuten üle väljade tiirleb peni,
vurahtab taeva sinna heinast lind.
Ah, kuhu järele vurahtab hing ja mind,
mind ja hällitab kuldhällin metsadeni.
Kostab maanteede õhtune jutukas võrin.

Helise, laula, laula, helise, süda!

Nüüd mina näen ja ei näe, laula!
Nüüd mina kuulen ja ei kuule, laula!
Nüüd mina haistsin ja ei haisti, laula!
Mina ise ja põllud on jumala aula!

Jalad ja käed ja silmad ja kõrvad ja nina
suu mino, kõht ja sugu — see kõik olen mina!
Sina, keda otsisin Issand — see kõik olen mina!
Käokübära kellad ja taeva sina!

Väljaspool silmi ja käsi ja kõrvu ja jalgu!

“Kogutud luuletused I” (1964)
leidis Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s