Talvike Mändla “*** Valan oma armuga su üle…”

Valan oma armuga su üle nagu sulameega.
Tasaselt voolab see üle su selgroo,
jõgi, mis kannab endas rahu ja
paberist paate.

Igas paadis on poiss, jalgupidi mees,
ta ei aeruta, liigub allavoolu
mööda reisi põlveõndlani, säärteni, pahkluuni.
Põrandani jõudes mesi tahkub.

Meest kasvab välja tohutu stalagmiit,
poiss hakkab seda mööda üles ronima,
iga sammuga kasvab vanemaks,
tippu jõudes on sinuvanune.

Tal on sinu nägu, su keha, su habras hing
raudse munakoore sees,
mida hommikust hommikuni katki toksid.
Ütlen sulle, et see on asjatu vaev.
Tean seda omast käest.

Minu koor on titaanist.
Ööst ööni toksin teda oma
nõgusaks kulunud nokaga.
Siiani pole välja pääsenud,
pole mõragi, millest valgust endasse lasta.

Kust sina oma valguse said?
Kas sündisid valgus südames
või on puur sinu ümber
mu enese välja mõeldud?

Kogust “Käed” (2021)
leidis Kaja Kleimann

Foto on pärit siit.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s