I
Luuletused kõnnivad öösiti.
Neil on pikad peenikesed jalad
ja pisikesed plinkivad pead,
mida kutsutakse tähtedeks.
II
Vahel vaikse merega
hakkavad nad libisema
üksteisest mööda,
üksteise kõrvale,
üksteise vastu.
Plinkivad pead veepinnani,
tuleb neil hiljem endid
lahti harutada.
III
Nad komistavad tihti
asjadele,
mida varem pole märganud.
Neile meeldib komistada,
sest siis nad kõlisevad.
IV
Ühed olid otsustanud neid otsida,
teised läinud leidma,
kolmandad aga kuulsid kõlisemist.
V
Luuletused on öösiti
siinsamas
ja ulatuvad
läbi maailma.
Kogust “Ilmapuu varjus” (1983)
leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)
Luuleleid 