Ei ole kuigivõrd oluline,
millest nad mõtlevad – need võivad olla
üsna olmelised mõlgutused. Ometigi
väljendub see nende silmis
ka lõunasöögist, plaadiostust
või kinnominekust mõeldes
elamise iidne tarkus.
Nad on
tagasihoidlikud, vaiksed ja omapärased.
Köökides,
milles nad üle laua
tühjade taldrikute, pooltäis pudelite
ja üleajavate tuhatooside taga istuvad,
on hämar, mälestusi meenutav tuhmus.
Akna taga ongi vaata et kogu aeg pime.
Kuni
koidu helendav hahhetus
hakkab otse poolelt jutult
aknaraamidel tasapisi kasvades
nende pilkusid püüdma. Taanduv
öö,
said räägitud nii mõnedki
sügavale sukelduvad ja kiirelt ujuvatele,
pidevalt põimuvatele ja muunduvatele kaladele
sarnanevad jutud. Kojumineku aeg,
ütlevad nad,
kui läbi mänglevate sõelte
on neis kurnatud viimanegi mõttejõu raas.
Hommik hiilgab ja üsna kohe peab
minema kooli või tööle.
Kogust “Eile hommikul ja täna” (2009)
Leidis Kaja Kaldmaa
Luuleleid 