Paul-Eerik Rummo “Puudel õitsevad leevikesed”

 

Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
                     puudel õitsevad leevikesed
                     aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
                     puudel õitsevad leevikesed
                     aknaklaasidel jää
Puudel õitsesid leevikesed,
aknaklaasidel jää.

Ilmunud Paul-Eerik Rummo kogudes “Lumevalgus … lumepimedus” (1966), “Oo et sädemeid kiljuks mu hing” (1985), “Luuletused” (1999) ja “Kogutud luule” (2005)
Leidis Auli Käsik