Süda, kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnas tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota’ ,
mõnda elus jätta maha –
sind ei iial unusta’ !
Sinu rinnul olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa, –
Eestimaa, mu tööd, mu laulu,
sull’ neid tulin rääkima!
Oh ei jõua iial öelda
Ma, kuis täidad südame!
Sinu põue tahan heita
ma kord viimse’ unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa:
eesti muld ja eesti süda –
kes neid jõuaks lahuta’ !
Ilmunud 1867, edaspidi pea igas L. Koidula kogumikus, käesolev redakstioon on käibel 1957. aastast. Viimati ilmunud valikkogus “Löö, süda, õitsele! (2005)
Leidis Vello Veltmann
Luuleleid 