Lydia Koidula “Eesti muld ja eesti süda”

Süda, kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnas tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota’ ,
mõnda elus jätta maha –
sind ei iial unusta’ !

Sinu rinnul olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa, –
Eestimaa, mu tööd, mu laulu,
sull’ neid tulin rääkima!

Oh ei jõua iial öelda
Ma, kuis täidad südame!
Sinu põue tahan heita
ma kord viimse’ unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa:
eesti muld ja eesti süda –
kes neid jõuaks lahuta’ !

 

 

 

 
Ilmunud 1867, edaspidi pea igas L. Koidula kogumikus, käesolev redakstioon on käibel 1957. aastast. Viimati ilmunud valikkogus “Löö, süda, õitsele! (2005)
Leidis Vello Veltmann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s