Kristian Jaak Peterson “Kuu”

Kas lauluallikas
Külmas põhjatuules
Minu rahva meelesse
Oma kastet ei vala?

Kui siin lumises põhjas
Ilusas lõhnaga mirdike
Vilusas kaljuorus
Ei või õitseda kaunisti:
Kas siis meie maa keel,
Mis kui tasa ojake,
Oma ilu tundmata,
Heinamaa läbi, sinise
Taeva kullases tules
Rahuga on jookslemas.
Ehk ka toreda häälega,
Oma rammu tundmata,
Taeva müristamisega
Kui meri on hüüdmas:

Kas siis selle maa keel
Laulutuules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,
Selge, sinise taeva
Tähed, maa pealt
Kõrge isamaa poole
Rõõmuga vaadates laulda;
Siis ma laulan sind,
Öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta,
Nii kui pungasta lilleke
Lõbusa valge palgega
Üles tõused taeva all,
Kus tulised tähed
Maha on langemas
Sinu eest musta,
Pimeda uju sisse. —

Nõnda, inimeste vaim,
Oled sa ujus ujumas,
Kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!

kogumikust “Laulud. Päevaraamat” (1976)
leidis Tiina Sulg