Kris Moor “Oeh”

Oeh’, sõnab selle kõige peale pruunisilme tütarlaps,
ja vaatab minust mööda…

Ja korraga saab kõik selgeks!
Oeh’ on substants:
See on müstiline agressor,
mis murrab vargsi kõnesse.
Esmalt ta vahetab välja
ühe sõna ja
muudab selle vaikuseks,
seejärel teise…

Ta absorbeerib endasse
lauseid ja mõtteid,
neelab need alla
justkui hirmuäratav black hole.
Ja sel silmapilgul
jääb järgi pilk —
möödavaatav tühi pilk.

Pilgutus — a blink.

Pange tähele,
pilk on absoluut ja substants,
mida semiootiliselt
tähistab sõna “oeh”.
Nii nagu kreeka skulptuurid
vaatavad pilgutu silmaga minevikku,
vaatab ka tüdruk.
Nad vaikivad ja
dialoog on lõppenud.

See, mis huultelt pudeneb,
on mõttekontsentraat.
Latentsus ja tihendus —
kokkuvõte.

Ning sellega on öeldud kõik.

Kogust “Hüpe” (2019)
leidis Tiina Sulg