Kui keegi maa peale eemalt vaatab,
see tundub talle siis päris veata.
Vaid ilus sile ja sinine kera
kui rohkem teada ei olegi temast,
küll on siis rahu
vaadates maad,
mis on kui pärl,
mis sädeleb vees.
Ja tasa sõuab seal hallikaid pilvi
ja ei saa maha sellelt ilult silmi
ja kullakollane on kõrbeliivas
ja taevasinist jõed on merre viimas.
Küll on siis rahu
vaadates maad,
mis on kui pärl,
mis sädeleb vees.
Ei näe ju eemalt seda pingul paela,
kus ripub maa ja soonib kaela
ta sellel, kes maa külge sidus võlla,
kes maal on käskija, kuid ennast põlgab.
Küll on siis valus
vaadates maad —
kes lähedalt vaatab,
see lähemalt teab.
1985
Ilmunud Henry Laksi luulekogudes “Märk” (2007) ja “Ilmaratas” (1991)
leidis Tiina Sulg
Luuleleid 