Carl Wilhelm Freundlich “Kala truudus”

Püüdja heitis õnge jõkke,
et ta saaks säält kala kätte;
aga kõige päeva sees
püüdis tühja kalamees.
Alles siis, kui õhtu jõudis,
kalake veel süüa nõudis,
ajas õnge lõuast läbi,
hüüdis valjust: “Appi, appi!
Armas mees, oh lase lahti!
Minul vaesel pole mahti!
Ja mis kasu saad sa minust,
olen pisuke, ja sinust
loodan armu, elu veel —
olgu hale sinu meel!
Mina elan vetevoos,
kus mu Jumal elu loos;
kuival maal on surm ja valu.
Kingi mul veel aastaks elu!”
Mees siis ütles: — Mine vette,
aasta pärast tule ette!
Siis ma viin ja keedan sind:
kalapüük ju toidab mind. —
Aasta pärast, päeva pääl,
oli kala jälle sääl,
tuli kalda, mehe ligi,
kellega ta kauba tegi.
Kala seisis, hüüdis vees:
“Oled siin, mu armas mees?
Võta nüüd ja keeda mind,
siin ma olen, ootan sind!
Täna näen veel vetevood,
homme on mul paljad rood.
Armas on küll elu veel.
olen siiski surma teel!”
Pisut aega mees veel mõtles,
aga kärmelt siis ta ütles:
— Armas kala, lasen sind,
sinu truudus noomib mind.
Et sa olid ustav mulle,
siis mu süda puust ka pole!
Sind ma lasen üsna priiks.
Kui sind rahva ette viiks,
ja need sinu truudust näeks,
kuhu nende häbi jääks?

Kogust “Eesti kalaluule antoloogia” (2021)
leidis Tiina Tarik