Marge Pärnits “*** ma sain kingiks ühe tunni…”

ma sain kingiks ühe tunni
ühe täiesti tavalise tunni
ei
ühe täiesti erilise tunni
ainult täna võimaliku
tunni
sinuga

ma ei märganud tuult
vihma
päikest
porilompe
pakatavaid pungi
enne kui sa rääkisid mulle neist

ma vaatasin sind oma tunni jooksul
sa vaatasid mind oma tunni jooksul

ja sa rääkisid mulle tuulest
vihmast
päikesest
porilompidest
pakatavatest pungadest
ja mina kuulasin

sa said kingiks ühe tunni
täiesti tavalise tunni
ei
ühe täiesti erilise tunni
ainult täna võimaliku
tunni
minuga

0504
2015

kogust “Õnneks oled mul sina” (2017)
leidis Tiina Tarik

Advertisements

Marge Pärnits “*** tulin naeratades…”

tulin naeratades
lumi oli õlgadel ja põskedel
leidsin oma linnast
mitu nurgatagust
kus ma polnud veel käinud
mõelda vaid
mitte iial
ühe väga ilusa kõrvaltänava
ja nii palju tundeid
lund muudkui sadas
nojah
ja siis ma tulin
ja mõtlesin
et pagan
ma olen nii õnnelik
et isegi kui sa lõpuks ei
siis mina ikkagi jaa
ja oleme plussis

1901
2016

kogust “Õnneks oled mul sina” (2017)
leidis Tiina Tarik

Astrid Ivask “Postkaart Riia Jurmala vaatega”

Kui nüüd istuks rannal terve päeva, silmitsedes ainiti laineid,
uuristaks sõrmega liiva,
silitaks lõikeheina —
kui kord istuks niimoodi terve päeva —
sinakasroheline ulgumere joon
helgiks üle lauba,
sügavused tuksuksid kaelas,
punudes mererohtu juustesse.
Ja sool oleks hõõrunud
silmad pimedaks.

Kuidas siis teaks, kuspool on kodu?

Astrid Ivaski kogust “Mere silmad” (tlk. Livia Viitol, 2016)
leidis Tiina Sulg

Astrid Ivaski pilt on pärit siit.

Astrid Ivask “Laupäevaõhtune palve”

Tänan soojuse eest, tänan valguse eest
ja septembrikuu võrkude eest,
tänan takjate eest ja kummelite eest,
kasside, sääskede ja liblikate eest.
Tänan selle eest, mis andis sära
ja ka selle eest, mis tegi valu.
Tänan voorimeeeste, tänavate ja õlle eest
ning selle kummalise kauguse eest,
millesse üksnes salaja tohib uskuda.
Tänan lume, liiva ja okaste eest,
selle eest, mis oli, mis veel tuleb
ja mida selles elus kunagi ei tule.
Tänan latgali ja liivi keele eest,
Soomemaa ja Lestene murraku eest,
sõnade eest, mis jäävad, ning nende eest, mis kaovad.
Tänan selle eest, et meid võib asendada,
aga mitte unustada. Tänan Rilke, Bashõ ja
Blaumanise, eriti Blaumanise eest.
Tänan vahaküünla ja vere värvi eest,
valgete kirsside ja mustade viinamarjade eest,
taeva tuvide ja maa vähkide eest,
tänan lõpuniviidu ja võimatuks jäänu eest,
kaastunde ja meeleraskuse eest,
kahjutunde eest, et on algus ja lõpp.
Tänan selle eest, et kõige pärast võib nutta ja kõigest võib laulda.
Tänan.

 

Astrid Ivaski kogust “Mere silmad” (tlk. Livia Viitol, 2016)
leidis Tiina Tarik

(:)kivisildnik “(:)hommikupalve”

suur jeekim
kabelinurga taga
sinu päralt on
metallist võru
punane maakera
ja köstri kapsamaa
nüüd ja igavesti

suur jeekim
kabelinurga taga
sa ei ole andnud
mulle käske keelde
ega isegi psalme
aga mul on peos
roop ahjus tublisti
süsi ja ma tean isegi
mis hea ja kes halb

on ikka õigel teel
see kel sirbi parve
vasara kandle sirkli
roobi risti mätta tähe
lipu kutsika selle teise
tähelipu ja raja teele
järel käib jalg

Kogust “Luuletused” (2015)
leidis Tiina Sulg

(:)kivisildnik “(:)puuraiduri raske elu”

kord õlu külmand
siis koon kärnas
kord nokk tilgub
ja siis on kõht lahti

nüüd peame hakkama
langilt veel mingit
eesti kirjandust langetama
isegi sitt olla ja kõik on
ümberringi täielikud idioodid

eriti ansip kes ütles et
kui ma endale sulatina silma
valan siis pääsen väljaspool
järjekorda maailma viie kõige
õnnelikuma kükloobi hulka

Kogust “(:)kirsiõis 007” (2017)
leidis Tiina Tarik

Marie Heiberg „Sinilill”

Üks suini hääbuv lilleke
võis armastuseks asja anda.
Muu kõik on elus üürike,
kõik hädad jõuan naerdes kanda.

Kuid sinilille kaotades,
mis mu hinge ainus vara,
mul tarduks veri südames.
Hirm mõistusetaks teeb mu ara.

Mu meeles magus lille õhk,
mis noorusest ja õnnest mahe;
kui elus tume mureõhk,
lill päiksest soe, ei hingel jahe.

Mu sinilillest – süütusest
ei tea armas inimene,
kust pärit ta, mis kevadest?
Ta, elulill, on igavene.

Ta päikene on armastus,
mis hingeigatsuses asub.
Mu elus on ta iludus.
Mu vere väest ta ükskord kasub.

*

Kui kahekesi laanedes
me uitasime noores eas
ja paleusi puhtuses
võis näha meie endi seas,

siis soov mul sündis südamest,
mis ütlemata ainult ilus:
„Sa kõigist ilma lilledest
too sinilill, mis vargselt vilus!”

kogumikust „Rändaja tütarlaps” (2017)
leidis Marie Saarkoppel

Marie Heibergi foto on pärit siit.