Minni Nurme “Kunagi ühel talveõhtul”

Hall pilvine videvik. Vareseparv
veab väsinud tiibu ja vaagub.
Täistuisatud metsatukk kõledalt harv
ja alasti, lõdiseb raagus.

Kõik rajad on umbes. Kel pesa, on paos.
Tuul ulub ja kasvatab hangi.
Ees silmapiir mustab ja pimedus vaob
ja maailm aheldab vangi.

Kogust “Metsõunapuu” (1963)
leidis Eve Pormeister

Wimberg “Liivlased”

liivlastest
ei teadnud ma midagi
peale selle et 13. sajandil
oli neil vanem Kaupo
ja Loorits kirjutas viieosalise
monograafia nende usundist
ja tänaseks on neid
vaid mõni alles jäänud

see oli kõikk mida
teadsin liivlastest

8. juulil 2011 kohtasin
Lilli külas Läti piiri ääres
liivlast Valtsi kes oli tore mees
sõittis moottorrattaga kohale
õhtul rääkkis sauna ees Zenta Ergle
jutustusest “Meie õue lapsed”
järgmisel hommikul said kõikk temalt
liivlaste kohta palju teada

Liivi lahe rannajoon
on nüüdsest kõnekam

aitäh Valts!
teadmine on jõud!

Kogust “Just praegu” (2021)
leidis Tiina Tarik

Wimberg “Lühidalt ebaõiglusest”

Maailm on täis ebaõiglust.

Tubli mees peab minema kohtusse ennast kaitsma.
Ettekandja lihtsalt ei toogu kahte eurot tagasi.
Nolgid rebisid keset linna vanalt naiselt koti ja kadusid.

Maailm on täis ebaõiglust.

Üks rügab ja rabab, aga ikka on kuu lõpus kontol null.
Teine istub ja naeratab, istub ja naeratab — ja papp jookseb.
Jõmmi väljendusviisiga mees tööttab riigifirma juhatajana.

Maailm on täis ebaõiglust.
Maailm on täis kohutavat ebaõiglust, vaatta ükskõikk kuhu.

Mida saan mina teha?

Mida saan mina teha?

Ega ma ei saagi reaalselt mitte midagi teha.

Lähen võtan hotelli administraattorilt kohvi, 1 euro tass,
seda saan reaalselt teha.
Ainult seda saan mina teha.

Kui kõrvale jätta see, et sisimas mõistan kõikk teravalt hukka.

Kogust “Just praegu” (2021)
leidis Tiina Tarik

Triin Tasuja “Enesekindlad naised ei vihka”

olen oma generatsiooni naishääl
keset kaubanduskeskust on mu vabadus
mitte minna mehele vaid osta kingi
mis mu sääred lennutavad taevasse
kuhu pürgida tahab ju igaüks
see on suhete vaba turu majandus
ma ei kavatse enam tunda oma murtud südant
 
ega elu ei ole luuletus, elu on ime
ilus tüdruk, ime
sellel suurel vorstipeol, kus keegi alati
tahaks suga keppida
tuleb ennast armastada ise
 
ma armastan end ise!
nii kingadega kui paljajalu
nii teel taevasse kui koju
sest ma olen oma generatsiooni naishääl
üheksakümnendates kannatada saanud lapsepõlvega
vanaema kasvatatud naiivseks
puhtamaks inimeseks kui vaja oleks
sest kõik päevad on ajanud segadusse
kuni tänaseni
mil jätnud olen kõik oma peigmehed
sest ei kavatse saada üksikemaks
armastuse puudujääke kompenseerivast
ajudeta täispeaga ettekujutatud armumise
suvalise ilusa kõva riistaga mehe kiimast
sest see oleks liiga lihtne
 
mul on vittukanti ambitsioone
näen potentsiaali adopteerimises
aga noh, oleks siis et emaks lastele
ent mehed jäävad ette, sest pärast vihma
seened — tead küll — tõmba ainult
õrnalt käega üle ja juba ta tuleb
ja jälle on liiga lihtne, igav ja labane
kogu aeg sama skeem ja nukraks teeb
et peale ihuliikme nagu miski muu ei areneks
kuidas ometi peaks mulle sellest piisama?
 
olen selle generatsiooni naishääl, türa
kuuled mind või?
nahhui sa passid mu perset ja rindu
su munn on vähe isuäratav
seega seis on ebavõrdne
 
mina juhin
armastusega
 
 
Kogust “Seksistentsialism” (2020)
leidis Laili Jõgiaas