David R. Slavitt “Hingetõmbed”

Talvel on neid näha,
iga hingetõmme kui pilveke, pahvatab
külma õhku, näib nii elus, justkui oleks ta
luuletus, mis sünnib ja haihtub. Või on ta
hoopis palve?

Suvelgi hingatakse, aga siis pole
hingeõhku näha, on vaid teada,
et hingeõhk on olemas —
inimestel on meeles, milline see välja näeb
ja nad suudavad selle olemasolusse uskuda.


Tõlkinud Mathura
Kogu “See uluja tuul: kolm grööni luuletajat” (2017)
leidis Tiina Sulg

Mõkola Vingranovski “Esimene hällilaul”

Maga, sa mu kallis lapseraas,
maga, väike, sõstrasilmad sule.
Unes rukkinurme kohal taas
kõrge täht on läitnud oma tule.

Maga, sa mu pehme pesalind,
õnn ja vaikne rahu on mu põues.
Kuid su valjuhäälne saatus sind
juba kutsub akna taga õues.

Maga, väike, sul on kõik veel ees.
Tukuvad ka vahtrad tumedaina.
Nagu taevas meie Dnepri vees
ärgu sinus uinugu Ukraina.

Ärgu magagu ta sinu sees,
täitku virgelt sind ja su maailma.
Äiu-äiu, sa mu väike mees,
uni pillab hõbepiisku silma…

kogust “Armastuse akna all” (tõlkinud Harald Rajamets, 1975)
leidis Tiina Sulg

Dmõtro Pavlõtško “*** Muret merre…”

Muret merre tahtsin uputada ma
koidu aegu — meri magab veel, ei saa:

teda äratada hakkab hale meel — 
ja mu mure mulle endale jäi veel.

Läksin mere äärde lõunalõõsa all:
nagu lapsel nägu naerul oli tal.

Teda kurvastada hakkas hale meel —
ja mu mure mulle endale jäi veel.

Jooksin taas, kui päike kustus õhtu lees,
meri nuuksus aga nüüd mu jalge ees.

Temast enesest mul hakkas hale meel —
ja mu  mre mulle endale jäi veel.

kogust “Vaade kaevu” (tõlkinud Harald Rajamets, 1985)
leidis Tiina Sulg

Ivan Dratš “Ballaad lesepõlvest”

Istuvad lesed, tiivad koos,
keskel aga on Lesepõli.
Ajaks ta välja aknast —
raamiks on rist, ja pähkline.
Ajaks ta välja uksest —
tuul on õue peal, minevik.
Ajaks ta välja lauluga —
Lesepõlvel ei ole kuulmist.
Ajaks ta kirjatud rätiga —
Lesepõlvel ei ole silmi.
Ajaks ta pisaratega —
Lesepõlvel ei ole põhja.
Istuvad lesed, tiivad koos,
keskel aga on lesepõli.
Üks on hall ja teine üksik,
Lesepõli on põllega…

kogust “Südame kaugusel” (tõlkinud Harald Rajamets, 1977)
leidis Tiina Sulg

Aino Pervik “*** Minek selles laanes…”

Minek selles laanes

kõikidel kõrgustel korraga

samblas ja maadligi rohtude hulgas

õite ja okste ja latvade

vahel ja kohal see on

uskuvate hommikute armastavate õhtute vabadus kui

ma tean et ootel on

lahtine õhk ja vesi seal

poolitusjoonega püsima pandud

kõigisse mere kujudesse taeva olekutesse

kestvaks teljeks jäävaks ja alati olnuks

Seal saan siis tunda

kuidas peab minema kuidas

hoida käsi ja silmi ja suud

siug sisalik

sabast pidamatu

kannastki tabamatu

tõusja

tuhast seemnest

kogust «Kellavalaja» (1985)
leidis Tiina Sulg

Loretta Kaart “*** mõtted on kui raamatukogu…”

mõtted on kui raamatukogu
üks väga suur mõtetekogu
maast laeni riiulid
ja igas neis on sadu raamatuid
kõik on täis kirjutatud
algusest lõpuni musta tindiga
kõik nad on lahterdatud
see raamat räägib sellest
ja too räägib tollest
see seal kõige kaugemal räägib hoopis
temast
see seal kaugemal raamaturiiulil
kõige kõrgemas tolmusemas
ja pimedamas vahes
kust mitte keegi teine teda kätte ei saa
seal on ainult see üks raamat
temast
alatihti jään mõttesse kauaks vedelema
maailm ümber kaob
ja hääled on summutatud mulin
ja minu mõte eksib ära sinna kõige
kaugemale
ikka ja jälle see tolmune ja tühi
ja kättesaamatult kõrge riiul
nii ma alati ronin
aina üles ja üles
kuni naeratus mu näol
paneb inimesed ümber küsima:
“kellest sa mõtled”

kogust “Keetsin sulle teevee” (2022)
leidis Sirje Suun

Lesja Ukrajinka “*** Oi ma käin kesk kuivi kuuski…”

Oi ma käin kesk kuivi kuuski, mu süda on valus,
läidan õige valge lõkke, pimedik on palus.

Lõke leidis kuuse kõrval vaigurikka nulu,
tuli süütas minu tusa nagu kuiva kulu.

Möllas leegis meelemõru, lõket kaugelt nähti,
kuumi sädemeid see puistas kui heledaid tähti.

Kõrgel sädemed kui tähed täpitavad taevast,
sajavad mu südamesse, oi mu saatust vaevast!…

Puhka nüüd, mu meelemõru, jää mu põue vagaks,
hällitan sind hiljukesi, et mu valu magaks.

Suru end mu südamele lausa lapse moodi,
saagu südamest su kätki, soe õdus voodi:

kätki kõigub rasakesi — tunned vere tuiku…
Kuni mul süda veel tuksub, lapsuke, jää suiku!…

Kogust “Aoeelsed tuled” (tõlkinud Harald Rajamets, 1971)
leidis Vaike-Reet Kreinin

Foto Lesja Ukrajinka mälestustahvlist Tartus Kastani tänaval on pärit siit

 

Lesja Ukrajinka “*** Välud, veel laiguti …”

Välud, veel laiguti sulava lumega,

vidused vihmad ja vilutav tuul,

rohi, veel hõre ja kahvatu jumega —

õnn oli mõõtmatu kevadekuul!

.

Laotuse põhjatus, päikese mahedus,

hiliste rooside õitsemislõõm,

lehtede purpur ja õhtute jahedus —

sügis… On’s möödas mu suvine rõõm?

.

Möödas! Mis parata! Ihkangi jahutust

lämbele suvele sügisekuul.

Kui vaid ei meenutaks kevade rahutust

vidused vihmad ja vilutav tuul!

Kogust “Aoeelsed tuled” (tõlkinud Harald Rajamets, 1971)
leidis Vaike-Reet Kreinin

Lesja Ukrajinka foto on pärit siit.

Lesja Ukrajinka “Contra spem spero!”

Tusamõtete pilved, mid jätke
keset säravat kevadekuud!
Kas siis nooruseaastad ei kätke
peale nukruse midagi muud?

Ei, ma naeran, kui pisarad laugel,
laule, kui südant sööb tusk,
loodan, olgugi lootus must kaugel!
Mure, kao! Mul on elussse usk!

Oma kehval ja lohutul rajal
külin lilli, et kirendaks maa.
Külin lilli ma pakase ajal
ja ka pisaraid hoida ei saa.

Sulab pisaraist kibedaist, kuumist
kõva jääkoorik, muheneb pind,
tõuseb lilli ehk seemnete tuumist,
kevad rõõmustab veel ehk ka mind.

Järsust mäest tahan üles ma kanda
kivi ränka, ja vaeva näen truult,
ja kui rasket ka koormat ei panda,
lõbus laul kõlab ikka mu suult.

Pikk ja pime on öö, kuid ei lähe
üheks viivukski kinni mu silm:
vahest leian teenäitaja tähe,
mida öös otsib terve maailm.

Südant suikuda unne ei lase,
ehk küll ümber on tusane öö,
ehk küll tunnen, et surmale ase
on mu rinnas, mis kaua ei löö.

Rinnas ase on surmale, kustub
silmist valgus, ees udu on karm,
aga süda veel erksamalt tuksub —
surma võidab ehk südame tarm.

Jah! Ma naeran, kui pisarad laugel,
laulan laule, kui südant sööb tusk,
loodan, olgugi lootus must kaugel!
Mure, kao! Mul on elusse usk!

Kogust “Aoeelsed tuled” (tõlkinud Harald Rajamets, 1971)
leidis Vaike-Reet Kreinin