Sina kasva ja saa õnnelikumaks, kui mina olen olnud.
Ma ei söö pirni, seda poolikut, mis nüüd mina ikka, eks.
Sina võta ja kasva, sa oled minu õnn, minu rahu, mu jõud,
minu julgus, mu lootus ja usk, sina kasva, ma hoian sind.
Ma hoian sind ja imestan, kuidas aeg samas venib ja voolab,
kuidas aeg seisab ja seisab ja ei taha nihkuda paigalt, kuid
kuidas see seisvus on ühtäkki möödas ja sa enam ei taha
pirni, seda poolikut, mille ma olen sulle pärastiseks jätnud.
Et sa saaksid kasvada ja õnnelikumaks kui mina olen olnud.
Mida sa nüüd ise tahad, seda ei tea isegi, kindlasti tead sa seda,
mida mitte tahta, alati tuleb esimesena öelda, et ei taha, ei taha,
ei taha. Ja siis veel! Veel! VEEL! Ja ometi jälle mitte tahta,
igaks juhuks, kindlasti mitte, võibolla mitte, parem mitte, enam mitte.
Ei taha ma sulle öelda, mida peab tahtma või kuidas täpselt
sa peaksid kasvama ja saama õnnelikumaks kui mina olen olnud.
Aga sa võta ikka see poolik pirn, see on magus ja mahlane,
maitse ikka natuke, natu-natu, see on sinu oma ja siis ma
olen õnnelik. Ja siis ma olen õnnelikum kui ma olen olnud.
Kogust “Pöörane kiskjaloom” (2018)
leidis Tiina Tarik
