Rudolf Rimmel “Palve”

Andestage, oh esivanemad, kui saate!
Pühil kalmetel kasvab malts,
mõnikord on selle nimeks unustus.

Armutu aeg on teinud oma töö:
me soontesse sadas unustus
nagu sügisvihm mõdukappa.

Kuid me kõnnime siin, teie maal,
ja kuuleme, kuidas koputate oda otsaga
vastu kõmisevat rohukamarat.

Keegi ei ütle: olgu muld teile kerge…
Põllukivid lamavad te rinnal,
päike põrkab kividele ja puruneb klirinal.

Andestage, oh esivanemad, kui saate!
Teie alemail kasvavad kuused,
mõnikord on sellegi nimeks unustus.

Hiied kohisevad teile manalalaule,
mille helid tungivad unustusse
nagu nooled rõngassärki.

Ja oleme tabatavad, õnneks oleme tabatavad.
Sest valu hoiab ärkvel, alati ärkvel.
Kuni tuntakse valu, ei uinuta.

Andestage, oh esivanemad, kui saate!
Ohvrikivi õnaruses on vihmavesi,
tihased käivad seal joomas…

Kogust “Ohvrikivi”  (1972)
leidis Tiina Sulg

Advertisements

Sándor Weöres “Valse triste”

Õhtu on hiline, jahe.
Viinaväät värahtab vahel.
Laulud viinamäel vaibund.
Korjajad tuppa taibund.
Kirikumägi udus,
torni pronksmunagi kadus
silmist, ja vihmased iilid
pühivad põldude piirid.
Suvised laulud vaibund,
vanaksed tuppa taibund,
õues vaid, varjude vahel,
krabiseb põõsaste ahel.
Inimsüda, see kulub.
Suvede sündmustik unub.
Mis oli äsja, mis ammu?
Mälestus aeglustab sammu.
Punane palavik puudel.
Piigadel nutt silmis-suudel.
Huulte eredad moonid
külm tund sinakaks toonib.
Ükskõik, mis äsja, mis ammu,
mälestus närvutab rammu,
inimsüda, see kulub,
suvede sündmustik unub.
Naksumas puuokste tapid.
Raksumas sügise krapid.
Härmatand ploomide rahe.
Õhtu hiline, jahe.

muemamustroos

Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia, lk 179–180 (Varrak 2004)
Tõlkinud Paul-Eerik Rummo
Soovitas Reet Klettenberg

Eda Ahi “Tiina”

 

mul ei tulnud täna öösel und.
paistis, et ma olen libastund.
kartma lõin, et olengi nüüd hunt.
oleks see vast kogu peole prunt,
loole lõpp ja kõigele karmauh.

värisesin natukene aega.
siis sosistasin isekeskis: auh.
milleks lasta varitseda ohul,
selmet teda varitseda ise?

kui tõesti läheb vaja hundiulgu,
et peletada teda, siis las tulgu.
see on minu auväärt hundikohus.

sest mulle istub, kui on elus lust,
istub, kui on uljast ulakust.
selle eest on lausa mõtet seista
hoolimata libastumisohust.

Kogust “Sadam” (2017)
leidis Tiina Tarik

Eda Ahi “pagu”

mõne maa ei paku talle pagu

mõnel puudub sõjas oma jagu.

 

aeg on kitsi.

aeg on kokku hoida.

ükski lahja lahus meid ei toida,

lahusel ei ole õiget maitset.

 

võõra eest on omal vaja kaitset?

kuid see võõras vohab meie veres

vetikate kombel läänemeres.

 

paota põli kibe.

paota ust.

sinu enda maa on leinast must.

 

mõne maa ei paku talle pagu.

teine kuid –

kas saab kord põlust jagu?

Kogust “Sadam” (2017)
leidis Tiina Tarik

 

Alexandur Kristiansen “Olen tahtnud vahetada elukohta”

Olen tahtnud vahetada elukohta
kogu elu emaüsast alates
kõik oli ette valmistatud
olin hankinud endale kaardi
kohver on aastaid pakitult voodijalutsis seisnud
ja ükskord olin ma koguni
täitnud taskud toredate suudlustega
ja kosutavate mälestustega

aga ma hakkasin kahtlema kes ma olen
ja kes ma võiksin olla

ja kui ma siis unistama hakkasin
luuletajatest kes kirjutavad lembeluulet
lõid lõhnavad luuletused äkki tee ääres haljendama
ja all läbi jõe kahlates
sai mulle selgeks

et kõik mäed joovad vihma endasse
et see vesi tuleb kõikidest jõgedest
ja et kõikide sildade kodu
on mõlemal jõekaldal.

Fääri keelest Arvo Alas, kogumikust “Kiirus vaikuse sees: luulet üheteitstkümnelt maalt” 2006
leidis Helle Kaarli