Ei ole vist uimastavamat vaatepilti kui
täielikult väljasirutatud kass
päikeselaigus. Esmaspäeva varahommikul.
Kell tiksub, aga seierid on hangunud,
molekulid hõljuvad laisalt, kõikjal on
kassiune lõhna.
Võiks ju isegi end niimoodi välja sirutada.
Võtta terve puhkus välja kassina
mõne aedlinnas elava vanadaami juures.
Lebada vaheldumisi tema sohval,
tagatrepil ja autokapotil ka.
Kõik ööd veedaksin väljas lõhnu ja
hiiri jälitades, varjude lobisemist kuulates ja
suvalisi kassiasju tehes,
vastu hommikut vupsaksin tagasi tuppa,
värsketest seiklustest väreledes,
läbi distsiplineerivalt kitsa kassiluugi,
otsejoones voodisse oma ei-tea-millest niiskete
käppadega patju sõtkuma
ja magajaile kõrva nurruma.
Nautima seda, kuidas inimesed teevad enda kõrvale ruumi,
magavad imelikes krõnkspoosides, et mulle muljet avaldada.
Ja jäävad mõistvaks ka siis, kui hiljemalt tunni pärast
hakkan sabaga nende nägusid pühkima,
kurguhäälel laulma ja süüa nõudma.
Jah, kõik juba algabki uuesti!
Taas üks tavaline päev, mis ei too ühtki pettumust!
Sellise eluga võiks kiiresti harjuda.
Silmad puhkaksid, analüütiline mõistus ka.
Liigesed saaks heasse toonusesse, enesehinnangu samuti.
Toetuksin ainult vaistule ja tervetele instinktidele,
peaksin seda endastmõistetavaks, et minu eest hoolitsetakse,
et selle nimel isegi natuke võisteldakse,
et tarmuka näo eest saan kõik andeks,
sest ka mina ise ju olen
üks neid imelisi asju elus, mis on tasuta!
Ja isegi kõige pingelisematel tööpäevadel,
kui pean terve päeva lebama lõpuni väljasirutatuna diivanil
ja teesklema magajat, et segamatult destilleerida kõiki neid
õhus värelevaid sõnastamata jäänud tundeid,
millest inimeste läheduses kunagi puudu ei tule, tean,
et mõjun ikkagi graatsilise, muretu ja
inspireerivana.
Kogust “Täna piisab vähesest” (2022)
leidis Tiina Sulg
autori pilt on pärit siit
Luuleleid 