Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?
Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!
Kogust “Päikesepillaja”
leidis Ago Pärtelpoeg
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.
Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.
Kogust “Päikesepillaja”
leidis Ago Pärtelpoeg
See oli tüdruku süda,
mis tuksus tasakesi,
kui sulama hakkasid hanged
ja lume all voolas vesi.
Need olid tüdruku paled,
mis kumasid tasakesi,
kui pikki juukseid ta kammis
ja lumeveega pesi.
Need olid tüdruku rinnad,
mis tärkasid tasakesi,
kui mustade metsade tagant
üks hääl hõikas tasakesi.
Kogumikust “Aastaajad eesti luules”
leidis Laili Jõgiaas
Minul on karvased sääred
ja karvane rind.
Kogu küla peab
ahviks mind.
Minul on õige jäme
tõrrepõhja hääl,
õhtu hilja kui hõikan
kodumäel.
Aga mu süda on vaba,
vaba kui lind.
Siiski linnuks ei pea
keegi mind.
Kogust „Tõrvapõletaja poja õpetussõnad” (1950)
leidis Tiina Sulg
Noor magava lapsega ema,
kumb kaunim neist kahest küll.
Emal valged palakad üll,
unen õnnelik naeratab tema.
Laps omaette a’ab juttu,
ei olegi sõnu, vaid hääl.
Valge, vagune, palaka pääl
sõrmi imeb kui valget luttu.
Öö magus käib ümber maja,
silm õhtun ja hommikun silm.
Rõõsast udust saab heinakuu ilm,
käsi vikati külge on vaja.
Magab lühikest suviöö hingust,
unest raskest on ihu märg.
Piimast pakitseb rinnakärg.
Tuba täis on imiku hõngust.
Noor magava lapsega ema,
kumb kaunim neist kahest küll.
Emal valged palakad üll,
unen õnnelik naeratab tema.
Und rahulist lapsele anna,
öö suvine, üürike küll.
Kui ukse een vikati kõll,
rinda lapsele, — vaata, madonna!
Kogust “Tuulesõel” (1931)
leidis Nadežda Savostkina
kord olid õppejõud
ja olid studendid.
mis on neist nyyd saanud?
eks ikka klienditeenindajad
ja kliendid
kas oleme homme tõesti need
kelle ainsaks sissetulekuks
on väljakutsed?
kas võiksime lõppeks olla
akadeemiliselt kyllalt kyynilised
ja mitte rabada oma ryppe
kõiki seiklevaid heinalisi?
igal kolmandal kroonipühal
tahan kõrghariduse kangelaskalmule
kanda kaenlatäie kahetsusi
ning seista sääl kaks minutit kauem
kui keskmiselt kohane
Kogust “Alfredi laulud” (2019)
leidis Tiina Tarik
argipäev teeb arglikke katseid
arguse yhepoolseks yletamiseks.
nädalavahetused ei tee teist nägugi
roostevaba ringkäendus karjatab
kollektiivset korruptsiooni
kaabulinnud ja paabulinnud kitkuvad kana
yaanalinnud kaevad kavalasti päält
retoorikud alustavad rekonkistat.
pole täpselt teada, mil viisil ja milleks
algajad aatemehed arvutavad
mis suunas oleks mõistlik murduda
et hoida jälgi kokku
võetakse võimalikult pikki edusamme
vaikijalt sõna võtta on tylikas
ent talt võib võtta võimaluse vaikida
paiksed on siin yldiselt vaiksed
aga nomaadid norivad tyli
võitluses tagurliku progressiga
karastuvad traditsioonid
hetkekski ei tohi unustada
et kaastunne peab kasumit kasvatama!
mitte heita meelt
kõike on võimalik veel valesti teha!
Kogust “Alfredi laulud” (2019)
leidis Tiina Tarik
Igatsen puutüvede järele
nende mustri koe
ja tüünuse järele
nende joigudest tihke
sisemuse järele
mis on ometi vaimkerge
hele ja õrn
õrn pimedus mis lööb
südame valla
kohe kui tüve sisse jõuad
pole vaja koputada
ainult kuulata kõrvadeta
näha silmadeta
tunda vaimustavat voogu
salapulbitsust
mis puhastab ära
su peenimadki urked
ja pühendab su täiuslikult
tüvede tuhandetoimsesse
toimumisse
mis tundub olevat eemal
aga on ometi siinsamas
Igatsen puutüvede järele
olen igavene rähn
kes koputab puude ustele
ja kugistab nähtamatuid tõuke
kunagi söönuks saamata.
Kogust “Päeva lõpus” (2019)
leidis Eve Pormeister
Selle luuletusega oli Kärt Hellerma 2020. aasta Juhan Liivi luulepreemia nominent.
Laulu ülevalt ja kõrvalt
tuhandeti sajab kõrva.
Ja ka päikest ühes sajab
üle rukkirohelise.
Kus on, lõoke, su maja?
Lähenen, sa tõused kohe.
Pooleks murtud pärle pillud,
killu järgi laulukillu,
ja siis äkki heilet naeru
puistad alla kündja pähe.
Päikesen kaht tiivaaeru
keerlevat näen õhun vähe.
Päikselt tõusid laulun lendu?
0o, sind pruunimusta lindu!
Ja siis langesid kui kera
läbi õhu kevadise
mulla pääle, päikse tera.
Laululäte — sina ise.
Kogust „Üle kodumäe” (1934)
leidis Nadežda Savostkina
