Puud räägivad
kõrges keeles.
See madalalt kostab kange.
Kui tühise
tuul viib meelest,
siis edevus ükskord
langeb.
Ja kadugu kõduteele
nii õisi, lehti kui vilju,
nad räägivad
kõrges keeles.
Puusosinal, tasahilju.
Kogust “Vihmavalgus” (2021)
leidis Kaja Lavi
mulle meeldivad
need laupäeva hommikud
kui ärkamise peale kulub rohkem kui tund
ma sinu kaisus nägin und
ja akna taga lõunaunene päike
aga selline sügisene juba teine
paistab küll nii kutsuvalt ja soojalt
kuid kui akna avad
puhub sisse vaid argipäeva raske ohe —
karge
just selle eest olemegi põgenenud
sooja pehmesse tuppa voodisse koopasse
järsku ütled et pead minema
korra ära käima
jätma mind valvama meie salakoobast
hakkan valmistama suppi
luuleridadest allkriipsudest ja küsimärkidest
ülakomade tärnide ja suurte Õ-tähtedega
maitsestatud natukese soolaga
juba varsti oledki tagasi
naeratad mulle sest tõid õuest kaasa
natukene puudelt langenud kastaneid
ja semikooloneid mu supi sisse
naeratan vastu
ja siis me poeme
teineteise kaissu tugitoolis et lugeda
raamatuid ja ajakirju ja teineteise juuksekarvu
silmapilke südametukseid ja
hetki
vajume põrandale põrandasse teineteisse
oleme
vaid meie ja aknatagune maailm
samal ajal köögis pliidil
podiseb supp —
luuleread on juba üle potiääre keenud
pole hulle
ma juba lõpetasin
Kogust “Millisena ma tahan, et sa mind näed” (2021)
leidis Ulvi Lond
nüüd ma tean kuidas maitseb päris armastus
magus kui šokolaadipärl koogil
ja hapu kui pihlakamari
kibe kui kannatused mida igal ööl enne Sind
tundma pidin
soolane kui värskelt kuivatatud kala
ning maitsev kui nurmenukutee mida ei soovi
kallata maha
värske kui kevadehommikune kaste
samas karge kui talvine pakane
tormine kui orkaani käes vaevlev laev
ning rahulik nagu üleeilne päev
segane kui suhkruga segatud kohv
kindel kui kalju ja habras kui seina pealt pudenev
krohv
see on kuidas päris armastus maitseb
vähemalt minu retsepti järgi
Kogust “Millisena ma tahan, et sa mind näed” (2021)
leidis Ulvi Lond
Kogust „Janu on kõikidel üks” (2020)
leidis Ago Pärtelpoeg
kus sa ometi olid nii kaua
ma käisin vahepeal poes
lõhkusin paari kingi
kuulasin muusikat
vaatasin
kuidas maasikad end meigivad
sõitsin läbi lompide
sain märjaks
kuivasin tilgatumaks
ootasin unetuna hommikut
tõmbasin kalendrisse kriipse
hingasin sisse
ja kaks korda välja
olin meeleheitel
unustasin
kaotasin
leidsin
ma tahtsin juba
lõunasöögi ajal
küsida
kus sa ometi olid nii kaua
1106
2018
Kogust “Süda me rahu” (2021)
leidis Annika Aas
me oleme ikkagi agulitüdrukud
sööme näpu vahelt pannkooke
nii et moos nõrgub
mööda rannet
naerame täis suuga
sööme lusikaga purgist konservherneid
naerame luksumiseni
nutame salaja
armastame neid tänavaid
mida keegi ei armasta
hoiame vanu aedu
oma südames
nagu vanu fotosid
kulunud kaantega albumis
me oleme ikkagi
aguli
tüdrukud
see ongi põhjus
miks edasi elada
0601
2018
Tiinale
Kogust “Süda me rahu” (2021)
leidis Annika Aas
„Ei ole tõde mõne ainuomand“
siiski
täpselt nii see kipub tunduma
kui jälgida mõnd
raamatukogutegelast
või kultuuriatašeed või
eriti muuseumidirektorit
tegevuses
tundub nagu neil oleks tõega mingi oma
värk
kuidas nad kõnnivad
vangutavad oma
püstist pead ja
tundub küll et elu sees
nad pole vist vee
tsees üldse käinudki
A mis sellest ikka numbrit teha
eks ole
Nad ütlevad et vaimsust tajub
eelkõige läbi abstraktsioonide
ja isegi siis
tekib muuseumis jalutades minul ka alatasa
tahtmine
kükitada
Kõht kipub lihtsalt
kinni minema
neis suurtes
kõrgustes
tõlkinud Peeter Sauter, kogust “Meele lunapark” (2020)
leidis Mai Põldaas
Aeg-ajalt kesk igavikku
ilmub püünele uusi nägusid
üks neist
jõuab platsi päris hilja
mingi puusepp
kuskilt sealtkandist
kus Galilea
ta kukub laiama
ja laamendama et on tegija
ja vaat kus lops see tüüp kes on loonud kogu taeva
ja maa
ja kogu selle kraami meile pähe määrind
on üldsegi ta paps
Vähe sellest
ta lisab
See on kõik must-valgel kirjas
pärgamendirullide peal
mille mingid jorsid
jätsid vedelema Surnumere koobastesse
tüki aja eest
ja mida isegi üles ei leita
mingi paar tuhat aastat või nii
või vähemalt
tuhat üheksasada nelikümmend seitse
et olla
päris täpne
ja kui need välja ilmuvadki
ei võeta neid tõsiselt
nii nagu ei võeta tõsiselt
ka mind
Võta nüüd vabalt
öeldakse sellile
Ja ta jahutatakse maha
Ta riputatakse Puu otsa jahtuma
Ja sellest ajast peale
kõik muudkui nikerdavad
selle Puu moodi jublakaid
sell peal rippumas
ja hüüavad selli nime
ja kutsuvad teda alla
istuma
nende kambas
nagu tema olekski see ilge kunn
kes peab peo käima tõmbama
või ei saagi asja
Aga tüüp ei anna näole
muudkui ripub puu otsas
No ei tule mees
oma puu otsast alla
näeb täiega kudend välja
ja täiega jahe
ja ühtlasi
tavalistest ebausaldusväärsetest allikatest pärit
uuemate uudiste
kokkuvõtte kohaselt
surnd mis surnd
tõlkinud Peeter Sauter, kogust “Meele lunapark” (2020)
leidis Mai Põldaas
