Berit Kaschan “Loomeresidentuur”

Ei ole vist uimastavamat vaatepilti kui
täielikult väljasirutatud kass
päikeselaigus. Esmaspäeva varahommikul.
Kell tiksub, aga seierid on hangunud,
molekulid hõljuvad laisalt, kõikjal on
kassiune lõhna.

Võiks ju isegi end niimoodi välja sirutada.
Võtta terve puhkus välja kassina
mõne aedlinnas elava vanadaami juures.
Lebada vaheldumisi tema sohval,
tagatrepil ja autokapotil ka.

Kõik ööd veedaksin väljas lõhnu ja
hiiri jälitades, varjude lobisemist kuulates ja
suvalisi kassiasju tehes,
vastu hommikut vupsaksin tagasi tuppa,
värsketest seiklustest väreledes,
läbi distsiplineerivalt kitsa kassiluugi,
otsejoones voodisse oma ei-tea-millest niiskete
käppadega patju sõtkuma
ja magajaile kõrva nurruma.
Nautima seda, kuidas inimesed teevad enda kõrvale ruumi,
magavad imelikes krõnkspoosides, et mulle muljet avaldada.

Ja jäävad mõistvaks ka siis, kui hiljemalt tunni pärast
hakkan sabaga nende nägusid pühkima,
kurguhäälel laulma ja süüa nõudma.
Jah, kõik juba algabki uuesti!
Taas üks tavaline päev, mis ei too ühtki pettumust!

Sellise eluga võiks kiiresti harjuda.
Silmad puhkaksid, analüütiline mõistus ka.
Liigesed saaks heasse toonusesse, enesehinnangu samuti.
Toetuksin ainult vaistule ja tervetele instinktidele,
peaksin seda endastmõistetavaks, et minu eest hoolitsetakse,
et selle nimel isegi natuke võisteldakse, 
et tarmuka näo eest saan kõik andeks,
sest ka mina ise ju olen
üks neid imelisi asju elus, mis on tasuta!

Ja isegi kõige pingelisematel tööpäevadel,
kui pean terve päeva lebama lõpuni väljasirutatuna diivanil
ja teesklema magajat, et segamatult destilleerida kõiki neid
õhus värelevaid sõnastamata jäänud tundeid,
millest inimeste läheduses kunagi puudu ei tule, tean,
et mõjun ikkagi graatsilise, muretu ja
inspireerivana.

Kogust “Täna piisab vähesest” (2022)
leidis Tiina Sulg

autori pilt on pärit siit

 

Berit Kaschan “Vaistlikult”

Ma ju tean, et mu nigelate kingadega,
viledates kuubedes
ja moest läinud kleitides kaitseinglid 
pole ammu puhata saanud.

Nende graafik on häbiväärselt tihe.
Harjumuspärases stressis, süvenevad vaod näos,
pingutavad nad pidevalt,
et hoida ülal taevast,
mille all iga päev
saan mina heituda oma troostitust saatusest
täpselt nii palju kordi, kui ise soovin.

Suurem osa neist enam ei mäletagi,
mis tunne on lennata.
Tiivad on kangeks jäänud.
Nii mõnigi on ülepinge
ja eneseteostusvõimaluste puudumise tõttu
uuesti suitsetama hakanud.
Teine on omandanud sama harjumuse,
lihtsalt selleks, et vahepeal kätt puhata.

osadel on siiski natuke vaheldusrikkam töö —
peatada liikluskeerises autosid,
kui ma jälle foorituld märkamata teele astun, 
või avada uksi,
millest ma lõpuks siiski sisse astuda ei suvatse.

Öösiti rivistuvad nad kõik ümber mu voodi.
Ma ju tean. Kuulen nende pekslevaid südameid
ja palvete pominat.
Aga ma ei vaata kunagi. Häbi on.
Sest aiman,
et neid on kohutavalt palju.

Kogust “Täna piisab vähesest” (2022)
leidis Tiina Sulg

Andra Teede “*** kallis laps kas sa kujutad ette…”

kallis laps kas sa kujutad ette
et alati ei jää nii
lõpuks saab remont läbi
ja siis me hakkame elama
lõpuks saab remont läbi
ja siis on siin vaikus

siis me oleme kolmekesi
sa ju veel ei teagi
et meie perekond ongi ainult
sina kallis ja emme ja issi
mitte emme issi ja peatöövõtja
jookseb oma eelarve ja ajakavaga
mõlemad parajad naljanumbrid

mitte emme issi ja plekimehed
käivad nagu jumal juhatab
viskavad konisid maha
ja katus sajab ikka sisse
sealt kus korsten peaks kohtuma eterniidiga

mitte emme issi ja kipsivennad
täiesti ühte nägu vahet ei tee
valgete maikade kiirete kätega
alustavad pühapäeva hommikul kell seitse
pole varjugi väsimusest
jaa jaa ma jõin eile paar viina
ja panin sellele blondile ära
aga sõin ka kogu aeg
nii et kõik läks kohe välja

kallis laps meil tegelikult ei ela
emme issi ja noored poisid abitöölised
veavad krohvikotte ja seanahka
nii õblukesed et ei jaksa osb-i plaati tõsta
aga suitsetavad nagu täismehed
ja ma pean mölisemas käima jälle
jumala eest minge katlaruumi taha siin on väike laps

üldse on elu tegelikult rahulikum
tegelikult tukutakse lõuna ajal
tegelikult juuakse aeglaselt hommikukohvi
tegelikult korjatakse vaarikaid ja sõstraid
sa võid ise topsikesega minna
kuni mina meile ümisedes putru keedan
siis kui sa käia oskad muidugi juba
selleks ajaks on äkki need põõsad ka tagasi kasvanud
mille kopp kevadel maha sõitis

kiisu ei peaks tegelikult
hiiri püüdes kukkuma lauahunnikus naela otsa
nii et me peame viima ta kiirabisse
ja talle pannakse luu asemel metallplaat
ja konservi sisse valuvaigisteid

kutsu meil ei jookse kogu aeg ära
aga ehitajad jätavad ju varava lahti
vool meil ei lähe iga päev ära
aga elektrimehed ei saa kuidagi paika
emme ei ole tegelikult närvihaige
aga pange kiled les enne tolmutöid
jeesus maria see on lasteaed mitte ehitusbrigaad
ja terve elu ei ole tegelikult lärm

müristamine ja puristamine
puurimine ja saagimine
need saavad lõpuks läbi mu armas
ainult sina peaksid siin majas kisama
aga seda sa veel ei tea
sa veel ei teagi ju muud elu
küll ma siis ühel päeval näitan

poisid teevad juba aknapalesid
mina valin juba kardinatele kangast
tammeparkett on juba laost välja saadetud
isegi plastmasspeldik viiakse maja eest kunagi ära
ma tõesti usun seda
see päev peab tõesti tulema
traktor lükkab laiali viimase mullahunniku

ja siis mu kallis
siis ei iial enam
siis ei tee enam kunagi remonti
ei renoveeri esiisade maja
ei tõsta pintslit seinale
ei uuenda enam iialgi
ennem ma hüppaksin kaevu ausõna
ennem ma lähen tagasi paneelikasse
peaasi et nad enam ei põrista
peab saama nii elada et ei põrista

luulekogust „Emadepäev” (2022)
leidis Seili Ülper

Eeva Park “*** Täna öösel nad tulid …”

Täna öösel nad tulid
Hallid elevandid
Maa müdises
Kõik klaasid kukkusid tagasi liivateradeks
vein nõrgus marjadesse
maa müdises
kui nad hingasid sisse
avanesid uksed ristseliti
muru kasvas tagasi üle lävepakkude
radiaatorites kohises tõusuvesi
ülevalt alla ja alt üles voolates
sirutasid nad janused londid
pikkadeks pasunateks
nii õrnalt nii mahedalt puhusid
et keegi ei märgand
me aeglast lahkumist vaid
maa müdises tasa tasa

kogust “Oda jälg õhus” (2014)
leidis Eve Pormeister

Eeva Park “Pikal Pingil”

Vanad ilusad naised ütlesid tule ära tule meie seltsi
Tule istu siia pikale pingile
Me teeme sulle koha eneste keskele
sest kui meie läheme
siit üle pimeda
pead sina jääma
panema käed põlvedele
ja ütlema
olen ilus vana naine
pikal pingil
selle ilma serva pääl

kogust “Oda jälg õhus” (2014)
leidis Eve Pormeister

Elisabeth Heinsalu “Lookleva Filosoofi allee”

ma näitan sulle loojuva päikese kuma
ja pilvini kerkiva akende puna tahaksin
ainult sulle oma silmist saata

vabandust?

seda, et ka pilvini kerkinud tornides
nukrus nutab enam kui mujal?

kuidas palun?

et kas pilvelõhkujates uitavate üksinduse pisarad
kisuvad silmad ja naeru alla?

ju vist?

ma haaran metroojaama telefoniputka telefoni

“Toronto siin, kas Mustamäe kuuleb?”

“Jah?”

“Tahtsin vaid seda öelda, et
Lookleva Filosoofi alleel on kõik hästi.”

kogust “Kui ma olin udu” (2023)
leidis Tiina Tarik

Foto on pärit siit

Elisabeth Heinsalu “Öölaul”

ma laulan sulle ainult öösel
sest päeval olen kabuhirmus teiste hingede eest
kui hommikul kõik mõtted ja vaimud ärkavad
ja kui keegi vilistab
kuulan ummikuid ja telefonihelinaid
lipsude sahinat ja mustade pliiatsseelikute kitsakust
lase mu peal teki sisse pugeda
ma ei taha kuulda sosinatki
iga mu rakk rebitakse küljest
iga heliga, mis kõrvus hüüab
plirina plärina sabina mula vahelt
otsin kus võiksin laulda ometi linnu kombel
ja ärgata hommikul ootamata ööd

kogust “Kui ma olin udu” (2023)
leidis Tiina Tarik

Sanna Kartau “Talv”

Sandrale

Et talv üle elada
peavad su juured puhkama
ja vesi tüves külmuma.
Jää liikumatuks, valgeks ja vaevu nähtavaks.
Ära kanna vilja, see pole
aeg õiteks.

Ela talv üle, ära
saa selleks.
Lumi su okstel vajutab
oma raskusega ja murrab
mõned neist.
Sa ei ole need oksad.
Sa oled kasvamine, lõhenemine ja paranemine,
elu ise põlvi embava haava kujul.

Ära tee äkilisi liigutusi.
Külmunud pakk plahvatab,
kui see leekidesse visata.
on talv ja keegi joonistab sind.
Vaevu nähtav, valge, ilma õiteta.
Lihtsalt su keha, su suletud silmad, jäätunud vesi.
Nad ei armasta kevadet,
vaid su elu, täis sitkust,
ikka olemas, ükskõik kui külmana.

Kogust “Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga” (2022)
leidis Tiina Sulg