Aija Sakova “kolmekümne kaheksa aastaselt”

senine
on olnud ettevalmistus
endasse kasvamine
kohale jõudmine
maha rahunemine

kolmekümne kaheksa aastaselt
on Käbi end pianistina tõestanud
ta on juba tutvunud
Ingmar Bergmanniga
nende poja sünnini
on jäänud kaks aastat
umbes sellesse aega
jääb ka Ingmari
Vaikuse-filmi tegemine
üksindus
õnnelikus koosolemises
selle mõistmatus
purunemine avalikkuse
puuriva pilgu all

Christa on avaldanud
Jagatud taeva
ning kirjutab
Nachdenken über Christa T.-d
tema tütred on veidi vanemad
kui minu pojad praegu

Ingeborg oli välja andnud
mitu luulekogu
mõni aasta varem
ilmus ka jutustustekogu
Das dreisigste Jahr
käis töö Franza juhtumi kallal
kahe aasta eest
purunes tema kooselu
Max Frischiga
teda tabavad haigushood
ta lebab haiglas
võitleb

Ene on juba alustanud
vabakutselise kirjaniku teed
ilmunud on luulekogud
aasta pärast ilmuvad
esimesed romaanid
Matsi põhi ja Kuju keset väljakut

Viivi Seitsmenda rahukevade
ilmumiseni on jäänud
samuti vaid aasta

kolmekümnendate lõpp
inimese elus

kogust “Isa suudlus” (2020)
leidis Tiina Tarik

Foto on pärit Aija Sakova blogist

Ott Arder “Võitluslauluke”

Kirre võitleb. Kagu võitleb.
Võitleb edel. Võitleb loe.
Võitleb parem. Vasak võitleb.
Mille vastu, see ei loe.

Ida võitleb lääne vastu.
Ida vastu võitleb lääs.
Põhi võitleb lõuna vastu,
pärastlõunaks kõik on jääs.

Raamatust “Navitrolla mõttevigurid. Ott Arderi luuletused” (2020)
leidis Tiina Tarik

Jaan Kaplinski “*** Kõik kasvab välja mälestustest…”

Kõik kasvab välja mälestustest
talvevalgus mis kauge kohmetu käega
silitab lugemata
raamatute selgi
kellega koos
oled siiani jõudnud
siiani toodud

unustad kõik
mida oled tahtnud küsida

ainult su nimi ja nägu
jäänud ehk kellelegi
kusagil meelde
selleks õhtuks

ainult mõni värisev
härmas oks
talveõhtu hämarikus
jääb vaatama sulle järele
peeglist
kust lind on ammu minema lennanud

kogumikust “Kiirus vaikuse sees: luulet üheteistkümnelt maalt” (2006)
leidis Helle Kaarli

Karl Martin Sinijärv “Soome 100”

Ma mäletan maad, mis küll ilus, kuid kaugel.
Raugete randade taga.
Meremõnu ja meelemõru taga,
piiride, piirivalvajate ja piirituseveo taga.
Naer näos, näts käes, pisaratilgake laugel.

Ma mäletan maad ja inimesi.
Sõpru ja savupäid, rahaahneid ja liigagi lahkeid,
lurjusi, luuletajaid ja jah, lihtsalt häid.
Mäletan aegu, mil Soome ei saanud,
Soome ent ikkagi kuidagi sai.
Sai hakkama, sai suuremaks ja sisukamaks.
Me mõlemad  saime ka isukamaks.

Mäletan Juice Leskist ja Viktor Kalborrekit,
Nasse-setät ja Aku Ankkat,
Koivistot, Ahtisaarit ja Haloneni,
kuid Kekkonen jääb mu mälupildist jo välja.
Mäletan paljutki veel,
aga kõigest ei jõua ja kõigest ei pea.

Ah, mina armastan Soomet.
Kimmo Pohjose maa,
Kalevala ja korude maa,
paha maa ja hyvä Suomi,
aegade algusest surmani sõber,
ela ja kasva ja õitse, 
õnne soovime Sul!

Kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)
leidis Tiina Tarik

Berit Kaschan “Detsember”

Sahtlid jäid lahti,
kann tulele,
lahtised lehed põrandale,
kohvitassid pesemata.
Jälle.

Kuigi tead, et oleks olnud tarvis
vaadata läbi kõik edasilükatud unenäod,
tuua midagigi kingsepa juurest koju,
naeratus sirgeks seada,
nõtke randmega
juuksedki kammida
ning alles siis heldinult ja pidulikult
näilisele minevikule lips peale siduda.

Aastaid on sul olnud aega
eluga harjuda.
Võiks osata paremini päevakava plaanida.
Kõik ju teavad, et detsember
kogub tuure nagu boolero.
Kui oleksid nutikas,
siis esimestel päevadel ehk taipaksid
pisut sügavamalt sisse hingata.

Ülejäänud aja finišijooneni
läbib viisakas inimene igal juhul
pöidadel ja hinge kinni pidades,
paratamatusele lakkamatult knikse tehes.
Sest see on su viimane võimalus sel aastal.

Auhinnaks on ette nähtud
pilvetagune kuu, saluut,
klaas halvavalt magusat vahuveini,
külluslikult keemilist silmasära ja
metalseid rõõmuhüüdeid.
Natuke värvilist paberiprahti juustesse,
lisaks mõni lembelaul või -lause,
mida lootsid enam mitte kunagi kuulda.

Ning muidugi diplom ja … aitäh osalemast ka.
Kombed on sellised — kõigil on raske,
kõik siiski medalit ei saa.

Kogust “Hommikune vahetus” (2019)
leidis Ulvi Lond