Artur Alliksaar “Seitse etüüdi” 1.

Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?

Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!

Kogust “Päikesepillaja”
leidis Ago Pärtelpoeg

 

Artur Alliksaar “Neli etüüdi” 4.

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.

Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.

Kogust “Päikesepillaja”
leidis Ago Pärtelpoeg

Hando Runnel “Tüdruk”

See oli tüdruku süda,
mis tuksus tasakesi,
kui sulama hakkasid hanged
ja lume all voolas vesi.

Need olid tüdruku paled,
mis kumasid tasakesi,
kui pikki juukseid ta kammis
ja lumeveega pesi.

Need olid tüdruku rinnad,
mis tärkasid tasakesi,
kui mustade metsade tagant
üks hääl hõikas tasakesi.

Kogumikust  “Aastaajad eesti luules”
leidis Laili Jõgiaas

Henrik Visnapuu “Noor ema”

Noor magava lapsega ema,
kumb kaunim neist kahest küll.
Emal valged palakad üll,
unen õnnelik naeratab tema.

Laps omaette a’ab juttu,
ei olegi sõnu, vaid hääl.
Valge, vagune, palaka pääl
sõrmi imeb kui valget luttu.

Öö magus käib ümber maja,
silm õhtun ja hommikun silm.
Rõõsast udust saab heinakuu ilm,
käsi vikati külge on vaja.

Magab lühikest suviöö hingust,
unest raskest on ihu märg.
Piimast pakitseb rinnakärg.
Tuba täis on imiku hõngust.

Noor magava lapsega ema,
kumb kaunim neist kahest küll.
Emal valged palakad üll,
unen õnnelik naeratab tema.

Und rahulist lapsele anna,
öö suvine, üürike küll.
Kui ukse een vikati kõll,
rinda lapsele, — vaata, madonna!

Kogust “Tuulesõel” (1931)
leidis Nadežda Savostkina

Henn Käärik “*** kord olid õppejõud…”

kord olid õppejõud
ja olid studendid.
mis on neist nyyd saanud?
eks ikka klienditeenindajad
ja kliendid

kas oleme homme tõesti need
kelle ainsaks sissetulekuks
on väljakutsed?

kas võiksime lõppeks olla
akadeemiliselt kyllalt kyynilised
ja mitte rabada oma ryppe
kõiki seiklevaid heinalisi?

igal kolmandal kroonipühal
tahan kõrghariduse kangelaskalmule
kanda kaenlatäie kahetsusi
ning seista sääl kaks minutit kauem
kui keskmiselt kohane

Kogust “Alfredi laulud” (2019)
leidis Tiina Tarik

Henn Käärik “ärkamine äripäeva on ainult osaliselt ängistav”

argipäev teeb arglikke katseid
arguse yhepoolseks yletamiseks.
nädalavahetused ei tee teist nägugi

roostevaba ringkäendus karjatab
kollektiivset korruptsiooni

kaabulinnud ja paabulinnud kitkuvad kana
yaanalinnud kaevad kavalasti päält

retoorikud alustavad rekonkistat.
pole täpselt teada, mil viisil ja milleks

algajad aatemehed arvutavad
mis suunas oleks mõistlik murduda

et hoida jälgi kokku
võetakse võimalikult pikki edusamme

vaikijalt sõna võtta on tylikas
ent talt võib võtta võimaluse vaikida

paiksed on siin yldiselt vaiksed
aga nomaadid norivad tyli

võitluses tagurliku progressiga
karastuvad traditsioonid

hetkekski ei tohi unustada
et kaastunne peab kasumit kasvatama!

mitte heita meelt
kõike on võimalik veel valesti teha!

Kogust “Alfredi laulud” (2019)
leidis Tiina Tarik

Kärt Hellerma “Igatsen puutüvede järele”

Igatsen puutüvede järele
nende mustri koe
ja tüünuse järele
nende joigudest tihke
sisemuse järele
mis on ometi vaimkerge
hele ja õrn
õrn pimedus mis lööb
südame valla
kohe kui tüve sisse jõuad
pole vaja koputada
ainult kuulata kõrvadeta
näha silmadeta
tunda vaimustavat voogu
salapulbitsust
mis puhastab ära
su peenimadki urked
ja pühendab su täiuslikult
tüvede tuhandetoimsesse
toimumisse
mis tundub olevat eemal
aga on ometi siinsamas
Igatsen puutüvede järele
olen igavene rähn
kes koputab puude ustele
ja kugistab nähtamatuid tõuke
kunagi söönuks saamata.

Kogust “Päeva lõpus” (2019)
leidis Eve Pormeister

Selle luuletusega oli Kärt Hellerma 2020. aasta Juhan Liivi luulepreemia nominent.

Henrik Visnapuu “Lõoke”

Laulu ülevalt ja kõrvalt
tuhandeti sajab kõrva.
Ja ka päikest ühes sajab
üle rukkirohelise.
Kus on, lõoke, su maja?
Lähenen, sa tõused kohe.

Pooleks murtud pärle pillud,
killu järgi laulukillu,
ja siis äkki heilet naeru
puistad alla kündja pähe.
Päikesen kaht tiivaaeru
keerlevat näen õhun vähe.

Päikselt tõusid laulun lendu?
0o, sind pruunimusta lindu!
Ja siis langesid kui kera
läbi õhu kevadise
mulla pääle, päikse tera.
Laululäte — sina ise.

Kogust „Üle kodumäe” (1934)
leidis Nadežda Savostkina