Fagira D. Morti “Lapsele pirni”

Sina kasva ja saa õnnelikumaks, kui mina olen olnud.
Ma ei söö pirni, seda poolikut, mis nüüd mina ikka, eks.
Sina võta ja kasva, sa oled minu õnn, minu rahu, mu jõud,
minu julgus, mu lootus ja usk, sina kasva, ma hoian sind.

Ma hoian sind ja imestan, kuidas aeg samas venib ja voolab,
kuidas aeg seisab ja seisab ja ei taha nihkuda paigalt, kuid
kuidas see seisvus on ühtäkki möödas ja sa enam ei taha
pirni, seda poolikut, mille ma olen sulle pärastiseks jätnud.

Et sa saaksid kasvada ja õnnelikumaks kui mina olen olnud.
Mida sa nüüd ise tahad, seda ei tea isegi, kindlasti tead sa seda,
mida mitte tahta, alati tuleb esimesena öelda, et ei taha, ei taha,
ei taha. Ja siis veel! Veel! VEEL! Ja ometi jälle mitte tahta,
igaks juhuks, kindlasti mitte, võibolla mitte, parem mitte, enam mitte.

Ei taha ma sulle öelda, mida peab tahtma või kuidas täpselt
sa peaksid kasvama ja saama õnnelikumaks kui mina olen olnud.
Aga sa võta ikka see poolik pirn, see on magus ja mahlane,
maitse ikka natuke, natu-natu, see on sinu oma ja siis ma
olen õnnelik. Ja siis ma olen õnnelikum kui ma olen olnud.

 

Kogust “Pöörane kiskjaloom” (2018)
leidis Tiina Tarik

Advertisements

Fagira D. Morti “Homeless”

Kirjutan jälle kui oleksid ikka veel sõnade kaugusel.
Kui raske on sellega leppida — mitte kunagi, mitte
kunagi vaikus ei kõnele me vahel. Nagu võiksid
sa tulla nii lähedale, kus vaikus rääkima hakkab!
Eksole, need on müstilised hetked, see
kui aeg seisatab ja sa tead, et see
on nüüd see, mis jääb sinule
aegumatuna,
igavese
ning
haprana.
Jah,
ma
tean,
ei
tohi
hetke
jääda
kinni,
jah
ma
tean
peab
laskma
minna,
peab
edasi
minema.
Jah ma tean.
Aga ma küsin, kuhu
ma ennast küll jooma pean, kus on
see paik, kus lootus, ka kõige lootusetum, sureb?

Kogust “Pöörane kiskjaloom” (2018)
leidis Tiina Sulg

Boriss Baljasnõi “Leht”

Lööb vaevas haljaks esimene leht,
mis kiirustades praotab tihke punga,
maailm ta meelest ootab — puhas, eht –,
kus ta ei pea end üksikuna tundma…
Maailm siis näib kui vailguskiirtest teht.

Mis vaevas koltub ükskord viimne leht,
täis tolmu löövet, rasket rahe räige,
näis tuuletagi: tormid peksid reht,
surm rõõmu toob justkui autasu maine…
Ilm siiski oli valguskiirtest teht.

Tõlkinud Valeeria Villandi, ilmus kogus “Vihmade varjus” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Illipe-Sootak “*** Kevadetunne on alati olemas…”

KEVADETUNNE ON ALATI OLEMAS
isegi siis, kui veel raagus on puud
valgetes hangedes, lumistel radadel
järvedes-jõgedes
jäätunult.
kevadetunne on alati olemas
minema ruttab kui kurgede kee
murdunud kõrtes ja kõleda põllu pääl,
hõõgudes ahjupuu
halgudes.
alati olemas siinsamas lähedal,
tumedas taevas ja kahutand maas,
kevadetunne on kõigis meis enestes
sügaval hinge sees
olemas.

Kogust „Augustirebane” (2018)
leidis Tiina Sulg

 

 

Igor Kotjuh “12. märts”

milline ma olen 55- või 64-aastaselt, kas ma hakkan noorte üle torisema, kas olen ikka veel enda jaoks huvitav, kas suudan 73-aastaselt kirjutada luuletusi teises keeles, kas olen ikka veel avatud uutele ideedele, uutele mõtlejatele, uutele raamatutele, kas jääb alles huvi elu vastu kõigis ta ilminguis, nii et ma ei redigeeriks ega tsenseeriks arusaamatuid kohti. kas jään sama uudishimulikuks, sama leplikuks, sama vabaks, lubades igaühel mõelda oma mõtet, lubades igaühel pidada end õnnelikuks, lubades elul minna oma rada

kogust “Loomulikult eriline lugu” (2017), tõlkis Aare Pilv
leidis Tiina Tarik

Kauksi Ülle “Eesti 100. sünnüpäiv”

Latsilaul

Väiko olli, õs ma näeq,
kiä mul lipu peijo pand’,
kolmõst mamma põllõpailast
sündü mino trikoloor.

Õs ma tiiaq, õt mu maakõ
om nii till’o tõsi siäh,
kivine ja savinõ ja
keväjide mudajärv.

Maid om ilmah tuhandit
ja rahvit mitmit miljonit,
üts om mul õks imäkiil,
üts om mul õks esämaa.

Nii ma nõsta väiko käega
lipukõsõ korgõlõ,
nõsta uma lauluhääle
nii kui oja vulama.

Eesti riik saa vanas 100,
saaguq tõõne sada viil,
jakkuguq viil kolmas sada,
lauluq õks mu imäkiil.

Kogust “ObiNizza” (2017)
leidis Kaie Prangel