Kord nägin und, kus armas, kahekesi
me kevadises rabas käisime.
Ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Siis õitses paiseleht ja laulsid kiivitajad,
ja taamal lagendikul põletati kulu.
Maa hingas pehmelt, justkui pääsend vaevast,
Mis lume näol tal lasus pikki kuid.
Jah, õitses paiseleht ja laulsid kiivitajad,
ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Nii arglikult ja tummalt nagu kasepungad
siis mulle avanesid sinu huuled.
Raamatust “Aastaajad Eesti luules”
leidis Laili Jõgiaas
Asjad on. Puud on. Inimesed on. Mina olen.
Nad ütlesid: mu sõnavara olla puudulik.
Mida see lause tähendab?
Igasuguseid lauseid on olemas.
Masin koosneb. Mees sööb. Lind lendab.
Mis teame meie sest mehest või linnust.
Mis tähendab lennata?
Ons nemad kordagi lennanud?
On mehel naine ja lapsed? Sai ta ka kõhu täis?
Masin sööb. Mees lendab. Lind koosneb.
Ja nad seletasid mulle: Balti jaama viib troll number viis.
Ja hiljem nad imestasid väga, et ma olin selle ära unustanud.
Ja et Honduurase pealinn on Tegucigalpa,
õmblusmasinate garantiiaeg aga kaks aastat.
Veel
moodustasid nad hulga lauseid sõnaga kvark —
kvark on, kvarki ei ole,
kvarki iseloomustab, ei iseloomusta —
ja kui see kvark neil käes on,
saab kõik lõpuni selgeks.
Sellepärast et siis saab sellest veel rohkem lauseid moodustada.
Kvark ujub seletab sigib sülitab annab vastu kõrvu on ruuduline.
Lõputult lauseid ainuüksi ühe sõnaga.
Aga neil on palju sõnu.
Ja kui ma nende rõõmuks lauseid tegin,
ei jäänud nad ikka rahule,
vaid ütlesid,
et lause peab olema õige.
Küsisin, kuidas seda mõista,
ja nad seletasid lahkesti:
see tähendab,
et lause ei tohi olla vale.
Koer haugub, aga ei lenda, ütlesid nad õnneliku näoga.
On olemas ühe ja kahe küüruga kaameleid,
kolme küüruga aga ei ole.
Õnnelik inimene naerab, õnnetu aga nutab.
Kolmnurk on kolmenurgeline.
Kohvik avatakse kell kaheksa.
Ja et on olemas sõnaraamatud,
kus kõik sõnad sees on,
või peaaegu kõik, sest miski ei ole täiuslik.
Tahtsin teada, kus on need sõnad,
mis sõnaraamatus puuduvad,
ja nad ütlesid,
et küll pikapeale korjatakse needki kokku,
aga see võtab aega.
Ja lõpuks küsisid nad,
kas ma sain ikka kõigest aru.
Jah, ütlesin mina:
õnnelik kolmnurkne kaamel Balti jaamas kell kaheksa.
Maailm on lause.
Kogust “Lihtminevik” (1982)
leidis Tiina Tarik
…surm enne sündimist
Veri keerleb ja keerleb
noorte vesikasvude ümber
kadunud poeg
läheb hõbepaadiga põhja
roosa kalakari viskleb
kalakari sikutab jumalat põhja
takerdub ta joobumusse
kui päike loojub
mähkub jumal vetikatesse
ja jääb vesiroosi juurte vahele
kinni
jumal läheb magama
on öö esimene veerand
kes on see iludus kes kõnnib tasaselt
vaatab ennast
vee tumedast peeglist
jumal keerab külge
kobab unesegaselt kõristustrummi järele
öö teine veerand
jumal ärkab
kuri vaim baank ajab hullunult kalu taga
Sati
pärast pikka vaheaega
meenub jumalale äkki
Sati
öö kolmas veerand
Parvati ajab veesügavustes
oma jumalmehe jälgi taga
pimedusse eksinult
tihub ta siis nutta
ja leiab teda lõpuks
visklevate kalade vahelt
neljas veerand ei ole veel
kaugeltki möödas
vana öökull
istub katkisel tänavalambil
ja kallutab pead
on üks suur
kõrv
[Sati ja Parvati on India mütoloogias hävingujumala Šiva naised]
[baank: kuri vaim Assami mütoloogias, pikka kasvu ja väänduvate käte ja jalgadega, hull toore kala järel; käib öösiti kalameeste kannul]
kogust “Pisarateoja, Ketetong” (2016, tõlkinud Mathura)
leidis Tiina Sulg
Igal aastal mihklikuul
ranits pakitud saab puul.
Puud on ise täitsa taimsed,
kuid neil huvid on ka vaimsed.
Kooli tulid kuusk ja mänd,
tuli õpetaja känd,
tulid saar ja sarapuu,
palm ja ahvileivapuu.
Lehvitati okkaid-lehti,
õisi anti, aktus tehti.
Kuulati siis kõnesid.
Noh mitte kõiki, mõnesid.
Üpris puised olid kõned.
Kõik ei olnud, ainult mõned.
Lõpuks tehti resümee,
et mingem metsa, punkt ee.
Ilmar Trulli luulekogust “Jänese valitud palitud” (2016)
leidsid Eve Pormeister ja Milvi Sihv
Mul sõbraks triibuline kass.
Tal puudub ID-kaart ja pass.
Siia ilma loodi ta
võluva vöötkoodiga.
Kui vahel räägin sõbraga,
siis vestleks justkui sebraga.
Ilmar Trulli luulekogust “Jänese valitud palitud” (2016)
leidsid Eve Pormeister ja Milvi Sihv
LÕIVOQ LÕUNÕST PÄÄSOQ POOLÕST PÄÄVÄST
no ommaq jo amm’kina verskah ja pessetäs kelli
timä koolnuq liha havvakääpäst
om nõsõnuq maq ynnõ elä ku innegi elli
timä eis om templi lõks ja püünüs-
no-kablaq a mua nii künnelde makõhõt haisu
täus su pää ja järvevesi küünüs
su süämehe võitja nii kaotaja tuu kiä sai su
kaala pääle katsk no vaotas huulõq
oo kiä no annas et pääluuh yks vett olõs silmäq
ikku täus ku lätteq võe no kuulõq
ku ämmärdäs vaivatuq süä su luie all külmäh
kogust “Pääväraamat” (2004)
leidis Tiina Sulg
