Contra “Oktoober”

me oleme kõigega nõus
kui võimu saamas on sügis
ja oktoober on täiega jõus
(septembri ta minema trügis)

me oleme kõigega nõus
sest kätte on jõudnud oktoober
ja saladus peitub veenõus
OKEISID TÄIS ON JU TOOBER

Ilmunud raamatus „Contra aastahing 2010“ (2009)
Soovitanud Mart Velsker

Tõnu Õnnepalu “*** Sügise päeva süda…”

Sügise päeva süda
on läbipaistev ja tühi.
Jahtunud tiik, mille põhjas on näha
uppunud lehed.
Mustad suletud laud.

Ja nende laugude taga
ei ole midagi enam.
Ühtegi lootust.
Taevas ühtegi värvi
peale hallika tule,
mis puude latvasid rõhub,
pingule surudes
võrade terasest keeled.

Ja siis üle keelte
libiseb käsi,
üks luuksatus kaugelt –
luiged,
või oli see hoopis
vee peale sündiva jää
hääl sügise südames.

Ilmunud kogus “Ithaka” (1988)
Leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)

Krafinna “*** tartu september…”

tartu september

ja tänavanäolised aastad
voolavad mulle vastu
nagu tiigipõhja vesi
sogased limased värvilised
ja näitavad delikaatselt
kahe osutiga
kulunud sümpaatiat

neil tänavail lebavad eilsed teed
aga kunagi ma elasin

selles ärakulunud linnas

Ilmunud kogus Krafinna “Teki all ja köögikardinate taga” / Kaarel Kressa “Vereurmarohumesi” (2011)
Leidis Tiina Sulg

Eha Valge “Öine Tartu”

Väljas langeb lehti,
sajab uduvihma,
tuigub üksik tudeng,
pingutades püksirihma.
Emajõgi vaatab
pisut süngel pilgul…
Armastuses pettund preilil
süda verd vist tilgub.
Miks ta muidu vaatab
kurvalt Emajõge,
hinges inventuuri tehes,
otsib elutõde.
Mõnel kaldapajul
alles üksik leht,
Kroonuaia sillal
suudleb paarike
nii eht.
Supilinna prükkar,
kellel juus on harv.
Taevast kurjalt katab
kraaksuv hakiparv.
Linn veel alles magab,
postimees veab käru,
tuntud luuletaja
vana maja uksel
õndsalt tõmbab pläru.
Siiski veel on vaikus
armsas Tartu linnas,
kust ei tahaks üldse
mitte ära minn.

Ilmunud kogus “Ehavalgel ootas koitu” (2011)
Leidis Reet Auksmann.

Nikolai Abramov ” *** Jõesängis punetab pihlapuu…”

Jõesängis punetab pihlapuu,
hõõgub söena kui üksindus suur.
Tuleplats tühi, kustunud kõik,
mineku märk see olla võib.

Maad looritab hommikuhall,
leheke lõdisb maas.
Sügis tüünelt taas tulekul,
pihlakas punale lisa saab.

Ilmunud kogus “Kurgede aeg” (sarjas “Väikeste rahvaste suur kirjandus”, 2010), tõlkijad Jaan Õispuu ja Arvo Valton.
Leidis Ülli Tõnissoo

Ellen Niit “Pihlakas”

Aeg viib meilt päevi
nii märkamatult
kui lehti puult.
Ei tea, ei näegi,
kui oksad paljad
on vastu tuult.

Oh ei, ei hala,
ei taga leina
ma värsket haljust.
Ka  sügissuve
kuldkirja päevis
on rõõmu paljust.

Ma mänd ei ole,
mis igihaljas,
ükskõik mis saagu.
Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.

Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.
Ja surnud lumes
ma kuumalt hõõgun
kesk hangeharju.

Ning märkab rändur,
kel süda valus,
mu vaikset loitu
ja väsind linnud
sealt tuisukeerus
veel saavad toitu.

niitpaekivi

Ilmunud kogus “Paekivi laul” (1998)
Leidis Auli Käsik

Venda Sõelsepp “Sügis”

Hallil pilvetäkul traavi,
vihmasaba lohinal,
sõidab sügis üle sopka
tuulevankris kohinal.

Pillab helde käega värve –
tal on maitset, ilumeelt.
Kauneid, värvirõõmsaid pilte
võid sa leida tema teelt.

Vaibana mäekülge katab
põdrasammal helehall,
mustriks lehed rohelised,
pohla veretav korall.

Metsas igal puul on seljas
ise tooni sügiskleit –
punakollases tütarlapsed,
tumepruunis vanaeit.

Aga org on laiguline,
paiguti kui lilla tint.
Keset seda rõõmsat maali,
lookleb läikiv ojalint.

Hallil pilvetäkul traavi
sõidab sügis üle mäe
Pillub kirendavaid värve
tuulevankrist heldel käel.

soelseppnarilaulud

Ilmunud kogus “Narilaulud” (1993)
Leidis Auli Käsik