Ernst Enno “Inimene”

Üks õnnis minek kujunedes iseendasse
Kui olek lapseks kogu elu saladusele,
Et leida oma loomus kõige ilma algust
Ning sulatada endast iga asja valgust.

Ja siiski valutare hääle, mõru kurnaja,
Kõik vere sisse uputaja, maru lõhkuja,
Et tuhaski veel kaugele jääks õnnis rahu
Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu.

Üks võitlus: saagu hangund mullast valgus jällegi,
Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!
Nii tõuseb ilm, mis vaevleb endasünnituses
Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.

leidis Eve Pormeister

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s