Üks õnnis minek kujunedes iseendasse
Kui olek lapseks kogu elu saladusele,
Et leida oma loomus kõige ilma algust
Ning sulatada endast iga asja valgust.
Ja siiski valutare hääle, mõru kurnaja,
Kõik vere sisse uputaja, maru lõhkuja,
Et tuhaski veel kaugele jääks õnnis rahu
Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu.
Üks võitlus: saagu hangund mullast valgus jällegi,
Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!
Nii tõuseb ilm, mis vaevleb endasünnituses
Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.
leidis Eve Pormeister
