Ma mäletan maad, mis küll ilus, kuid kaugel.
Raugete randade taga.
Meremõnu ja meelemõru taga,
piiride, piirivalvajate ja piirituseveo taga.
Naer näos, näts käes, pisaratilgake laugel.
Ma mäletan maad ja inimesi.
Sõpru ja savupäid, rahaahneid ja liigagi lahkeid,
lurjusi, luuletajaid ja jah, lihtsalt häid.
Mäletan aegu, mil Soome ei saanud,
Soome ent ikkagi kuidagi sai.
Sai hakkama, sai suuremaks ja sisukamaks.
Me mõlemad saime ka isukamaks.
Mäletan Juice Leskist ja Viktor Kalborrekit,
Nasse-setät ja Aku Ankkat,
Koivistot, Ahtisaarit ja Haloneni,
kuid Kekkonen jääb mu mälupildist jo välja.
Mäletan paljutki veel,
aga kõigest ei jõua ja kõigest ei pea.
Ah, mina armastan Soomet.
Kimmo Pohjose maa,
Kalevala ja korude maa,
paha maa ja hyvä Suomi,
aegade algusest surmani sõber,
ela ja kasva ja õitse,
õnne soovime Sul!
Kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)
leidis Tiina Tarik
