täna on mu käed tühjad ja ma ei lähe
neid täitma. täna on videvik varestest põimitud,
kuid lubasin, kirjutan rohkemast kui ilust. kirjutan,
kui tee on leige ja kased kahisevad mu rinnas.
kehadest, mis põõnavad kopitanud lehtedes.
näljast, mis kahiseb lapse rinnas nagu kased,
näljast, mis karjub lapse kõhus nagu kajakas.
ja kilekott räimi.
kuid ka selles on ilu, räimed
määrivad koti oma kuuvalgusega.
pärast vihma on taevas poolkuu kui hõõguv kannel,
kuid mu vihmast muljutud juuksed
tilguvad, tilguvad
edasi.
see ei ole ilu, vaid viis,
kuidas tühjade kätega
ellu jääda.
kajakad karjuvad:
tühjus,
tühjus.
Kogust “Nõges” (2018)
leidis Eve Pormeister
Triin Paja pilt on pärit siit.
