Veronika Kivisilla “*** Saabume saarele ja…”

Saabume saarele ja seiskame aja,
kui vana seinakell saab jälle käima.

Seiskunud ajas
saare südametuksed.

Aega ajatult.
Ilma ilmatult.

Udu ilmutab ja kaotab.
Isegi mägesid.
Kui lihtne see on!
Iga laine kannab midagi me randa
ja küllap ka viib.
Niisama lihtne!

Aega on ilmatult.
Ja vaikust, et kuulda,
kuidas karbid pudenevad
valgeks liivaks merepõhjas,
kuidas päramootor popsub,
kui lendame üle lainete laidudele
peitust mängima
iseenda ja tühjusega.

Kui tühjus on peitusemängus leitud,
kui ta ka meid on leidnud,
siis teda enam pole.

Tühjust lihtsalt ei ole.
On hommik. Vana seinakell
ja saare kaljukindlad südametuksed.
Mööda laineharju libiseb laidude poole udu,
vahest mängima peitust,
ning kellegi nähtamatu käsi
on ilmutanud mäed,
mille tippudel on õrna värsket lund.
Ja kõik on nii lihtne nagu teadmine,
et lume puistamine mäeharjadele
peab olema küll ilmatult ilus töö.

Adam Culleni, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy ühiskogust “Kolm sõlme” (2020)
leidis Tiina Sulg

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s