Nikolai Baturin „Kõnnid ja kulgemised”

kus on hea, kus meid ei ole?

Kalad ihkavad mõrratusse…
Tavalisest astume võrratusse.

Näod täis tõsidust nagu liud varju,
vaatame ringi ning kohe ei harju.

Tunneme veel tagasi. Mõtleme kibeda pääle.
Nagu öösorrid ööst, siit lõpuks leiame hääle.

Tundmata siinseid sõnu, rääkima kohe ei hakka.
Mäletades veel teisi, oleme hooletult vakka.

Puudutame asju, mis nimeta ja mis nimi üksnes.
Isegi alles nimeta – lihtsalt üks naine ja üks mees.

Vaatame puhu. Vaeme. Veame pilgud sisse.
Ettevaatlikult astume võrratust tavalisse —

sinna, kus tähitu taevas on nagu linnad unes.
Maailma, täis habrast lootust kui luga linnumune.

Kogust „Galerii” (1977)
leidis Tiina Sulg

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s