Nad tulid mõnikord mäest alla.
Mitte tihti. Kaugeltki mitte, siin elati. Öösiti magati üldiselt
õndsalt või siis olid mured teised.
Ent mõnikord tulid nad mäest alla. Nagu oli kunagi tulnud
see rahn, mis maja taga kõrgub. Kindlasti tohutu hooga,
täpselt sellise nurga alt, et maa teda haaras, oma embusesse
kinni. Ja sinna ta jäi.
Mitte nii nagu need, mis mitmesaja meetri sügavuse
fjordi põhja vajusid.
Ei, see rahn jäi.
Tema seltsilisteks said pihlakas ja õunapuu, teda kattis
niiske sammal. Tema alt jooksis läbi maa-alune oja
teel fjordi. Ise ta enam ei liikunud. Oli sammaldunud
sõbralik hall onu ja lastele saladuslik saar.
Aga mõnikord, siiski, mõnikord väga harva,
kui mägi paugutas, puud liikusid ja graniidi kuiv lõhn
oli kaugelt tunda, rääkis ta teist keelt. Siis kuulasime.
Kogust “Sisikond” (2019)
leidis Sille Ross (Tallinna Keskraamatukogu)
Luuleleid 